„No nüüd ajate mulle hoopis hirmu peale, härra!“ hüüdis tüdruk õnnetult.
„Ärge enneaegu kartke,“ rahustas Indrek, „võib-olla jääb kõik niisama, sest meie vaikime. Sellele poisile ei tee ju ükski kohus midagi. Siinilmas on nõnda, et arutule antakse armu ja arukalt nõutakse aru iga teo eest. Hullu koera võib maha lüüa, hullu inimest ei löö jumalgi, tehku ta mistahes. Hullude ja loomade vastu peab kaastundlik olema. See on Aasiast, kus inimestega söödetakse kiskjaid ja sipelgaid, — mehed murdjatele, naised sipelgatele. Aga, jumala pärast, hoia, et sa ussikesele peale ei astu, siis ei saa sinu hing kunagi õndsaks! Nagu poleks inimenegi ainult ussikene! Üks ussike teisele ei halasta, pistab kinni, ei muud midagi, ainult inimene, see halastagu, niisuke ussike on tema Vargamäel ja mujal. Tema halastagu, sest et tema peale ei halasta keegi, kui tal on täis aru peas. Nõnda saavad jumalad ja inimesed asjast aru.“
„Kas siis jumal ka ei halasta?“ küsis Tiina.
„Mitte enne, kui oled röövel ja ripud ristipuus või võllas,“ vastas Indrek. Ja kui tüdruk talle arusaamatuses ning peaaegu kohkunult jäi otsa vahtima, lausus Indrek nagu endamisi: „Kust see poiss küll selle võttis, et teid ilusaks nimetada?“
„Härra, kas ma siis ei ole sugugi ilus?“ küsis Tiina.
„Küllap te juba olete,“ vastas Indrek oma asjade kallal kohmitsedes, ilma et oleks silmi tõstnud või pööranud. „Kõik tüdrukud on pisut ilusad, aga kust see poiss seda teadis, selles on küsimus. Kes talle seda ütles? Vargamäel ei või ainustki inimest olla, kes leiaks, et teie olete ilus tüdruk.“
Sellele oleks tahtnud Tiina väga vastu vaielda või vähemalt küsida, et mis see Oskar temast siis tahab, kui ta
