XIX.
Kui Tiina koju ilmus, seljas Indreku kuub ja puusade ümber kleidinäru, jäi Maret talle imestunud, peaaegu kohkunud pilguga otsa vahtima, aga kui ta samal ajal Indrekut tüdruku seltsis nägi, tundis ta rinnas valusat pistet, sest ta kartis, et Tiina ja Indreku vahel on midagi juhtunud, mis võiks Oskarile piina valmistada, kes rippus kogu oma noore südamega tüdruku küljes. Ometi sai Maret oma emaliku helluse rahustuseks peagi kuulda, et Indreku ja Tiina vahel pole mingit vistart, ainult et tüdruk tuli selles kuues ja sellises riietuses mehe seltsis metsast koju. Ja olles kuulnud kogu loo ning vaikimisplaani, Maret ütles Tiinale:
„Ma tahtsin sind juba ammugi hoiatada, et mis sa jändad selle poisiga, ega sest head või tulla, poiss on krutskid täis nagu need teisedki, ja kui ei ole poiss ise, siis panevad teised talle krutskid sisse.“
„Seda minagi metsas ütlesin, et teised,“ rääkis Indrek.
„Kes neid teab,“ ütles Maret nüüd, „hea vemmal on see poisski.“
Aga sellest hoolimata, et Tiina, Indrek ja Maret vaikisid, hakkas Vargamäe ometi äkki kihama nagu sipelgapesa. Kõigepealt tõi Ott Orult teate, et sealt poiss olevat
