peekonist ja munadest. Need kõik olid viisakad asjad, ja Sass kahetses, et ta polnud pikale jutule õigel ajal lühikest lõppu teinud, sest siis oleks ehk kõik viisakaks jäänudki. Aga just ebaviisaka lõpu pärast Karla oli üldse naabermehega juttu otsinud, sest milleks viisaka jutuga üleaedse juurde tükkida, viisakat juttu võib teiste inimestegagi ajada. Sellepärast siis ei saanud õieti keegi aru ega pannud tähele, kuidas sõnad muutusid meeste suus kisklikeks ja laused nöökavaiks, nii et Oru Karlal oli lõpuks täieline õigus Mäe Sassile ütelda, et temast ei ole õiget peremeest Vargamäele, sest seal ei maksvat kahe lapsega jännata. Võtku vanast sauna Andresest eeskuju — Karla toonitas eriti sauna Andrest, nii et igaüks pidi taipama, kuidas vana Vargamäe Andres elab nüüd saunas.
„Kas sina oma isast oled eeskuju võtnud?“ küsis Sass.
„Ikka rohkem kui sina Andresest,“ vastas Karla. „Mul on üks poeg surnuaial, teine ühes kolme tütrega kodus, mis sa veel tahad?“
„Aga sul pole õiget pärijat,“ ütles Sass, sest ta teadis, et see oli Karla valusaim punkt.
„Mul ei saa ju olla,“ vastas Karla nüüd, „sa vead omale iga aasta linnast litasid koju, need tapavad mu pärijad ära.“
Sassile tuli see vastus nii ootamata, et hulgal ajal ei osanud ta musta ega valget lausuda, sest tema polnud vaidluses leidlik ega sõnakas mees. Pealegi, ta ei saanud põrmugi aru, millest Karla räägib. Sellepärast ütles ta viimaks:
„Kallis üleaedne, ei mina saa sust põrmugi aru, mis tapmisest sa räägid. Minu Tiina on aga nii korralik tüdruk, et annaks jumal sinule ja minule samasugused tütred.“
