mõtelda. Et Ellit tema eest hoitakse ja Elli isegi ennast tema eest katsub hoida, see on nii loomulik, ega siis tema ometi sellepärast oma püüdmist pea jätma, liiatigi kui ta teeb seda ausate abinõudega — jõuga, vaimuga, oskusega, osavusega, meelitamisega, ühe sõnaga — meeldimisega. Muidugi, Ott on nõus, et see, mis Orul sündinud, raskendab tema seisukorda, aga ega siis Ellil sellest midagi ole. Temale võiks see ainult meelt mööda olla, et ta on Oti teiselt üle löönud. Ja see ongi nõnda, seda Ott teab, sest ta on oma Orul käimist kui sööta tarvitanud Elli püüdmiseks. Oskar ütleb, et Elli on noor ja rumal, aga Oskar ise on Oti arvates rumalam kui tema õde. Ta ei oska isegi Tiina taolist tüdrukut võita, käib nagu kass palava pudru ümber. Tohmakas Eedigi oskas tüdrukule käed külge panna, aga Oskar ei oska. Sellepärast ärgu tulgu tema Otti õpetama, sest Ott teab ja mõistab kõike paremini.
Samal ajal, kus sulane aidas nõnda arutas ja tüdruk toas talitas, pidas pererahvas tagakambris tasahilju nõu. Sellele nõupidamisele ema käiski Oskarit kutsumas. Õieti oli teda selleks vaja, et kuulda, mis aidas oli sündinud, sest Elli kinnitas, et seal pole midagi erilist olnud. Kui vanematel seisukord küllaldaselt selge, saatsid nad tütre minema, et pojaga isekeskis aru pidada.
„Kuule, Oskar,“ ütles isa, „sina oled juba täismees, mis sina õige sellest Elli asjast arvad?…“
Isa tahtis veel edasi rääkida, aga Oskar ütles talle kärsitult vahele:
„Ma juba aidas ütlesin, mis mina sellest arvan.“
„Mis siis?“ küsis isa.
„Ma ütlesin Otile, et kui tema veel Ellit puudub, siis annan ma talle esimese paraja asjaga pähe, ja kui ta te-
