Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/338

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kinni. Ta laseb rinnuli aidatrepile ja hüüab sosinal läbi kassiaugu Juuli nime, aga ei saa esiteks mingit vastust. Siis liigutab ta tasakesi ust ja nüüd küsib keegi seest nagu võhivõõra häälega:

„Kes seal on?“

„Mina,“ vastab poiss.

„Kes mina?“ küsitakse seest uuesti.

„Ott,“ vastab poiss.

Nüüd krägiseb voodi ja paljad jalad tulevad pehmeil sammel ukse juurde, et seda avada. Ukse vahele ilmub Juuli, küsides:

„Mis sa tahad?“

„Lase sisse,“ ütleb poiss.

„Ma pole üksi,“ ütleb tüdruk.

„Kes siis veel on?“ küsib Ott üllatatult, ja äkki tuleb tal meelde, kuidas süda tulles oli kinnitanud: ära mine, ära mine.

„Helene,“ vastab Juuli ja kordab oma endist küsimust: „Mis sa tahad?“

„Oled sa küll naljakas,“ ütleb Ott nüüd, „ma tulen sinu juurde ja sina ei oska muud teha kui küsida, mis ma tahan. Mis ma siis ikka tahan! Tahan sinuga rääkida, sest ma hakkan Vargamäelt ära minema.“

Nüüd astub Juuli ukse eest kõrvale ja laseb poisi sisse. Nad istuvad kõrvu aseme äärele, aga kui Ott tahab tüdrukut puutuda, tõrjub see tema käe pimedas kõrvale, nihutab end eemale ja ütleb:

„Ole nii hea, räägi suuga, mitte kätega.“

„Ma mõtlesin, et kaks segadust korraga on viisakam,“ katsub poiss naljatada. Aga Juuli ei mõista täna nalja, ta jääb külmaks, kangeks ja puiseks, nagu oleks ta ükskõiksus ise. See ärritab poissi, ta ärritab teda sellest hoolimata, et

338