ja tugeva peksmise, ainult korrates rahutult: miks sa tulid? miks sa tulid? millele jalad vastasid nagu tulleski: lähme! lähme! Aga Ott püsis üsna rahulikult paigal. Tema mõistis praegu juba väga hästi, milline rumalus, milline andeksandmatu totrus oli siia tulla. Kus oli tema aru tulles? Seal olid ju rahulikud, ükskõiksed loomad karjaaias, tilksuv kell, ähkimine ja puhkimine, siis külmad, niisked kartulivaod, roigasaed, kobrulehed, hüppavad konnad, kastene rohi, — aga miski ei aidanud! Nüüd istub ta juba uuesti asemeserval ja mõtleb ainult ühte: kuidas minema saada.
„Sa tahtsid mulle ju midagi rääkida,“ ütleb Juuli nagu unest ärgates, sest ta tunneb, et jällegi on ime tulemata jäänud ja tema on tühja uskunud.
„Ma tahtsin küsida, kuidas siis jääb selle majaga seal taga väljaotsas?“ vastab poiss.
„Juba hakkad sa jällegi sellest!“ ohkab tüdruk lootusetult ja puhkeb nutma, mitte et poissi mõjustada, sest ta teab, kui on juba jõutud majani taga väljaotsas, siis on kõik otsas, vaid et ta ei suuda ennast valitseda. Tüdruku nutt ärritab poissi.
„Sinuga ei saa ka ainustki sõna mõistlikku juttu rääkida, kohe on pill lahti,“ ütleb ta. „Ma tulin veel kord kuulama, kuidas sellega tõelikult jääb, nii et ma teaks, mis teha. Sa oled ju arukas tüdruk ja mõistad, et minul, nagu ma olen, pole sind kuhugi panna, siin ei aita ei nutt ega naer. Ja muidu niisama siia tulla ning ehku peale tööle hakata, sel pole vähematki mõtet ei sinule ega minule. Kui praegu on raske lahku minna, siis pärast on veel raskem, see on kindlam kui kindel, sellepärast parem juba kohe, nii et oleks selged vahekorrad. Ja mis sa minuga kaotad?…“
