XXIII.
Nagu Ott oletanud ja seadnud, nõnda hommikul ka sündis. Selle asemel, et asuda varakult tööle ja ütelda ka teistele, mis teha, Sass ei tõstnud oma jalgagi üle tagakambri uksepaku välja: ta istus ja pidas aru, kas üksi iseendaga või Maretiga. Lõpuks laskis ta ka Oskari kutsuda ja ütles sellele:
„Mina olen otsustand nüüd Oti ära saata, mis sina sest arvad?“
„Isa, ma olen sinuga ühes nõus,“ vastas Oskar lühidalt.
„Noh, siis pole muud kui mine saada ta sisse,“ ütles Sass, ja nõnda oligi kogu asi lõpetatud.
Ott, kuigi teades juba ette, milles asi, ilmus rõõmsa näoga peremehe ette, mängis lolli, kes ei aima midagi, ja küsis:
„Peremees, millest täna peale hakkame?“
„Ei millestki enam,“ vastas Sass. „Tänaöösise asja järele on parem, et võtate oma palga ja lähete Vargamäelt alla.“
„Ah nii, peremees,“ lausus sulane, ja äkki oli tal raske lahkuda, sest kuigi ta teadis, mis teda hommikul ootas,
