sid nad viimaks suure ähmiga maha, Elli alla, Oskar peale. Aga isegi neljakäpukil ronis Elli ikka veel soosilla poole, nagu ootaks teda just seal keegi.
„Lase mind lahti!“ karjus ta vennale. „Mis sa must tahad!“
„Lähme koju,“ vastas Oskar. „Lähme kahekesi ilusasti koju.“
Aga Elli ei tahtnud mingi hinna eest koju minna, tema tahtis soosillale, nagu oleks tema kodu seal. Ja kui Oskar teda lahti ei lasknud, palus ta teda jumalakeeli, aga kui seegi ei aidanud, ähvardas ta hammustada.
„Hammusta, kui sa muidu ei või, aga lähme koju,“ rääkis Oskar paluvalt.
Aga Elli ei hammustanud, ta ei võtnud ainult jalgu alla, nagu oleks ta joostes kogu oma jõu kulutanud. Nõnda siis haaras Oskar ta viimaks sülle ja läks temaga mööda väljamäge üles. Tüdruk nuuksus hääletult, heitis ometi oma saatusele alla, et ta peab koju tagasi minema. Mäeveerul tuli Maret vastu, sest ta oli läbi aia laste jooksu näinud. Ta oli surmani hirmunud, nähes Ellit venna kätel.
„Mis on?“ küsis ta. „Mis on Elliga?“
„Ta tahtis sinna joosta, ma tõin ta tagasi,“ seletas Oskar.
„Kuhu sinna?“ küsis Maret, kes polnud Oru Karlat näinud, sest see oli jäänud Sassi juurde rehe alla.
„Ma ei tea kuhu,“ vastas Oskar.
„Ma tahtsin Oti juurde,“ nuuksus tüdruk.
„Rumal laps!“ hüüdis Maret. „Jumal teab, kus maal Ott juba on.“
„Ei, ei, Ott on seal, Ott on soosillal, ma nägin seda teisepere isa näost,“ karjus Elli. „Kui see poleks Ott, mil-
