nud siia ühes oma esimese naise Krõõdaga. Näonahk peaaegu tuhakarva ja kümmetpidi kortsus, kuid juustes ikka veel endist värvi.
„Kust mina küll labidaid saan?“ arutas Indrek ja murdis sauna Madise oma küljest ühe kõdunenud tüki teise järele lahti.
„Küll Sass labidaid muretseb, kui aga sinust kraavikaevaja saab,“ ütles isa. „Ei taha sina ise tema jutule minna, siis võiks mina seda teha. Ja kas mättalabidast on nii väga lugugi, võiksid ju esteks vana kraavide puhastamisega algust teha.“
Nõnda siis läkski isa varsti kepi najal mööda mäge üles pere poole, kuna Indrek jäi üksi sauna juurde. Tema tundis end peaaegu pidalitõbisena, kes peab tervetest eemale hoiduma, kui tal on veel põrmugi säilinud ausust ja korralikkust. Iseasi, kui pidalitõbi pureb ka kellegi hinge, mitte ainult keha, siis ei hooli ta enam millestki, vaid nakatab terveid pahemale ja paremale poole.
Muidugi, isa sai perest labidad — kaks labidat, aga mättalabidas puudus, see lubati muretseda kas või hommispäev, kui seda peaks tingimata vaja olema. Aga pere Sassil oli Indrekule hoopis teissugune ettepanek, hoopis parem ja tulusam, nagu tema arvas. Indrek hakaku põllul suuri kive maa seest välja kaevama, sest Sass tahab need tükkideks lõhkuda ja neist ehitada karjatallid — nimelt tallid, mitte laudad. Mõisad on tükeldatud ja nende tallid lõhutakse maha, veetakse laiali, nüüd olla aeg meil enestel hakata kivitalle ehitama — kivitalle ja kiviaedu, mis oleksid igavesed.
Nõnda oli Sassi arvamus. Aga Indrek jäi oma mõttele truuks: tema tahtis minna sohu kraavi kaevama, kus maa pehmem ja vesi lähedam, inimesed aga kaugemal,
