Oru Eedi alles vajaka. Ainult Orul endal ei unustatud seda. Seal käidi südaöösigi väljas tasakesi kuulatamas, mis need koerad küll hauguvad ja uluvad, aga kuskilt ei kostnud kippu ega kõppu.
„Kas poiss, loll, ei julge õige koju tulla, kolab muidu ligilähedal ümber või mis see on,“ rääkis Karla kord, väljast kuulatamast tuppa astudes.
„Kui ta koju ei julgeks tulla, siis annaks ta metsaski ligi,“ arvas vana Pearu. „Temaga peab ikka mõni teine lugu olema.“
„Tuleb lõpuks rohkem inimesi kokku ajada ja kaugemalt teda otsima minna,“ rääkis Karla, „soosilla kandis teda küll kusagil ei ole, selle oleme kõik risti ja põigiti hulgakesi läbi käind.“
Pearu ei vastanud enam, nagu ei maksaks sellest rääkida. Üldse hoiduti nagu kogu Orul asja lähemalt arutamast, sest tapetud oli ju teispere sulane, mitte nende oma, või õieti polnud Ott surma silmapilgul üldse enam Vargamäe teenistuses, nii et oli seega hoopis võõras ja kõrvaline isik. Ainult ema käis nagu munas kana hädalise näoga ringi ja katsus juttu teha kord ühega, kord teisega, ilma et oleks kuskil leidnud õiget vastust. Mitu korda oli ta Juulilt küsinud, mis tema siis nüüd kogu asjast arvab, aga Juuli, kes vahtis tardunud pilgul oma ette, võpatas ainult pisut ja kas ei vastanud üldse midagi või kui vastas, siis nõnda, et oleks võinud ka vastamata jätta. Ainukene, kes oma arvamuste ja sõnadega kitsi polnud, oli Helene, aga teda ema ei tahtnud kuulda, vaid käskis tal suu pidada. Sest Helene ütles emale lausa, et olgu muud, mis on, aga temal on hea meel, et see poisirajakas oma palga sai. Ainult kahju, et Juuli teda nii tõsiselt võttis, niisukest poissi ei või tõsiselt võtta, seda kinnitas Helene. Hea oli tema arvates ka see, et teis-
