teed koju, nagu seda teelühidus nõudis, ainult igast salgast saabusid üksikud, et aru anda oma vaeva tulemustest. Keegi oli leidnud Aaseme välja äärest küünist, mis heinu pooleli täis, kaheraudse takkalaetava püssi, mille Oru Karla tunnustas omaks. Aga temale jäi sootuks arusaamatuks, kust sai püss nüüd sinna, kuna teda varem seal ei olnud, sest Karla oli ise kahel korral sama küüni juures käinud ja sisse vaadanud. Või ei pannud tema tõesti püssi tähele, mis oli pistetud kõrgele sarika vahele? Igatahes tõendas püss, et poiss oli pärast laskmist läinud Muulu raba, mitte aga jõe poole, nii et kõigil tulid meelde musta veega laukad. Kas ta ehk sinna pole sattunud? Aga kui koju jõudsid need, kes olid otsinud jõe kandis, näidati pussi, mis oli leitud lootsikust. Ka puss tunti kohe ära, sest see oli sama, mida Eedi kandis sestsaadik, kus tema oma puss oli ära kadunud. Kust oli puss saanud lootsikusse, kui püss oli hoopis teises kandis? Pealegi, puss oli lootsikus, aga lootsik lahtiselt jões, kuna ta harilikult oli seotud vaia külge — lahtiselt jões, nii et veevool ja tuul olid ta ajanud kõrkjaisse, kust teda kätte saada oli hea tegu. Seega oli kogu küsimus: kus oli poiss hiljem olnud, kas püssi või pussi juures? Aga seda ei osanud keegi vastata ja nõnda ei osatud ka kuski otsimist jätkata. Ometi mindi järgmisel päeval jõe äärde ja vahiti ning torgiti jõge seal ümbruses, kust oli leitud lootsik. Imelikul kokkusattumisel oli see sama paik, kus aastakümned tagasi vallakirjutaja oli oma uute kahvadega, nõndanimetatud nattadega, vähki püüdnud, nad jõepõhja jätnud ning neile sinna lõpuks südaööl järele läinud, leides sealt kaks maailmasuurt — nagu ta ise ütles — kändu, mille juurikate vahel olidki natad kinni. Kui nüüd ehk Oru Eediga sündis samuti, nagu vallakirjutaja nattadega — ta on ehk siinsamas jõepõhjas maailmamaa-suurte
