Nüüd Pearu jäi vait, nagu ei teaks ta enam, mis öelda. Nõnda istus ta tükikese aega. Siis küsis ta üsna vaikselt:
„Karla, kas sa siis tõesti mulle hobust ette ei rakenda?“
„Selleks mitte, milleks sina tahad, isa,“ vastas Karla. „Ülepea, mina ei anna selleks sinule oma hobust ega vankrit, seda ütlen ma sulle, sest mul on neid omal kibedasti tarvis.“
„Siis on mu süda täiesti rahul,“ ütles Pearu nüüd, „sest ma tean, et sina ja su sugu pole veart Orul valitsema. Siia on uut verd vaja.“
„Muidugi, muidugi, isa,“ kiitis Karla pilkavalt järele, „Orule on surnute verd vaja, mulla verd, seda on Orule vaja!“
„Õige, poeg,“ nõustus Pearu, „mulla verd on Orule vaja ja selle mina toon, enne kui ma suren, sest mina tunnen, et muidu minu surmatunnike ei tule.“ Ja ta ajas end oma kepi najal üles, võttis akna alt laualt oma mütsi ja hakkas uksest välja minema. Aga nüüd astus Karla talle teele ette ja küsis:
„Kuhu sa lähed, isa?“
„See pole sinu asi,“ vastas Pearu. „Või tahad sina mind keelata minemast?“
„Jah, isegi seda, isa, kui sina hakkad meie koduseid asju mööda maailma laiali kandma,“ seletas Karla.
„Siis rakenda hobune ette, või lase rakendada,“ ütles Pearu.
„Ei,“ vastas Karla endise kindlusega.
„Hea küll,“ lausus Pearu, „siis pole parata, siis pean võerast abi otsima. Mine ukse pealt eest.“
„Ei lähe,“ ütles Karla jonnakalt.
„Mine eest, sa rongapoeg!“ karjus Pearu äkki tulises vihas ja tõstis oma väriseva käega kepi. Aga Karla püüdis
