jäi ta seisatama, nagu kahtleks ta, kas minna sisse või pöörduda ümber.
„Küll näed, tuleb tagasi,“ ütles Ida.
„Ei tule,“ vaidles Karla vastu. Ja tõepoolest ei tulnud, sest Pearu hakkas väravat avama. See nõudis talt aega ja vaeva, sest värav oli raske ja teda pidi üle vaia tõstma. Seni kui Pearu värava kallal pusis, väljus Ida ruttu toast, jooksis oma raske kehaga vänderdavalt talle järele ja jõudis parajasti seks ajaks pärale, kui vanamees pani rasket väravat kinni.
„Isa,“ ütles Ida, „ma mõtlesin, et sa teed nalja, kempled muidu niisama Karlaga, aga kui sul ikka tõesti tõsi taga on, siis tule tagasi, mina ise rakendan sulle vana mära vankri ette, kui teised seda ei tee. See on nii inetu, kui sa teistelt inimestelt lähed küüti tahtma, nagu oleks me ise juba nii vaesed, et pole hobustki enam aiste vahele panna. Nõnda teeme end ilma naeruks.“
Nende sõnadega tegi Ida värava uuesti lahti, et Pearu pääseks lahedasti tagasi tulema. See mõtles pisut, nagu ei tahaks ta oma jonni enam jätta, aga äkki tulid tal meelde endised ajad, kus tema oli alles kange ja „kuraasis“ vanamees, kelle vastu ei võinud ükski seista. Siis ei põgenenud ta omast majast, et võõrastelt abi otsida, siis põgenesid teised, põgenesid naine ja lapsed. Ja nagu oleks see alles eile olnud, mäletas ta äkki, kuidas ta Mäel kord oma „lambasihvri“ järel käinud, seal Andresega tülli sattunud, nii et see ta välja viskas ja kuis ta pärast seatapmise pussi toonud, seda siinsamas Mäe väravas ihunud ja vastu väravapulki lõgistanud, kutsudes Andrest verd ja soolikaid laskma. Ah jaa! Siis oli külm ja lumi ning tähed särasid taevas. Aga nüüd paistab päikene, mis enam ei kõrveta, vaid ainult soojendab, ning Pearu läheb ise oma eide ase-
