nud? Või oli kirikukelladega midagi, mis hakkasid lööma just sel silmapilgul, kus vanker pidi õueväravast välja sõitma? Kartis ehk Pearu halba eeltähendust? Tuli tal surmamõte, kui kuulis äkki kellade helinat? Ja muidugi, see on kõige tõenäolisem: Pearu tahtis kuhugi minna, võib-olla testamenti muutma, aga kui kuulis kirikukelli, arvas ta seda halvaks ennustuseks ning läks tuppa tagasi. Ta sõidab mõni teine kord, kui kellad ei löö, nii et ei tuleks surmamõtet, sest Pearu ei taha veel surra, tema tahab kauem elada kui Andres, see tema vana vingamees.
Nõnda mõtles Maret üksinda kodus toimetades, ja kui teised saabusid, siis rääkis ta ka neile olnud sündmusist ning kõik panid väga imeks, et Pearu oli Mäe õueväravast sisse tulnud.
„Oti surm oleks nagu mõni lepitusohver,“ ütles Sass.
„Nende oma poisi surm ju ka,“ täiendas Maret.
„Pearu ehk ise hakkab varsti surema, sellepärast,“ arvas Oskar.
„Te ei mõistagi enam muust rääkida kui surmast,“ ütles Elli etteheitvalt.
„Surmast ei pea nii väga rääkima, siis ta tuleb kätte,“ hoiatas Tiina.
„Ott ju küll ei rääkind, ikka tuli,“ ütles Oskar.
„Ega Eedigi vist temast juttu teind,“ lausus Sass.
„Eedi tegi,“ seletas Tiina. „Tema tegi sellest minugagi juttu, ütles, tema võib küll tappa, sest temal pole täit aru peas. Noh, näete, ja tuligi tapmine, ja tuligi surm, tulid mõlemad korraga. Nii et neil on õigus, kes ütlevad, kus hundist räägitakse, seal ta on.“
Nüüd valitses äkki vaikus, nagu hakkaksid kõik Tiina sõnade tõttu ebausklikult surma kartma. Aga tõelikult
