rammu katsuda ning nüüd ta on surnud. Kas see siis veel midagi ei ole, et te muud otsite ja ootate?“
„See pole see,“ vastas poiss. „Seda ei mõtle mina ega mõtle ka teie isegi, te räägite muidu nõnda.“
„Aga mida siis teie mõtlete?“ küsis Tiina.
„Mina,“ ütles poiss peatudes ja nagu õigeid sõnu otsides. „Mina mõtlen nimelt seda, et kas ta teile tõesti pisutki meeldis ja kas teil selletõttu midagi temaga oli?“
„Jah, tema meeldis mulle,“ ütles tüdruk.
„On see võimalik?!“ hüüdis poiss uskumatult, nagu saaks ta mingi eksiarvamuse jälile.
„Ja muidugi,“ kinnitas tüdruk. „Mis seal siis nii imestada! Ta oli nii hirmus rumal, et kui mina temaga juttu ajasin, siis tulin endale väga tark ette, aga teiste inimestega on nõnda, et nemad on ikka targad ja mina hirmus rumal. Mina tahtsin ka vahel tark olla ja sellepärast siis ajasingi temaga juttu. Pärast aga nägin, et ta polegi nii väga rumal, nagu mina seda arvasin, ja siis ma enam temaga ei rääkind. Targad ajavad mulle ikka pisut hirmu peale, sest nendest ei saa ma kunagi õieti aru. Teie olete ka vist väga tark, teist ei saa ma ka hästi aru. Te küsite ja pärite ja ma ei tea, mis ma pean vastama, nõnda siis räägingi kõiksugu rumalust kokku.“
„Jah, ei mina ka lõpuks aru saa, olete teie või olen mina see rumal,“ ohkas poiss nõutult.
„Uskuge, see olen mina,“ vastas tüdruk. „See on mul juba lapsest saadik. See on sest ajast, kus mu jalad hakkasid vedu võtma, siis läks kõik jõud jalgu, nii et pähe vist ei jätkunud. Ega mina ise selles süüdi ole, see on ainult mu õnnetus. Ja teiste õnnetus ka. Nemad näevad, et mina olen nagu teisiti loodud kui teised inimesed ja mõtlevad siis, et ei tea, mis minus on. Aga ei ole midagi, mitte
