ja minust ei saa seda, mis te must loodate, mina pole üldse niisuke, nagu ma paistan. Te arvate, et ma olen hea. Aga ma olen ju ainult salalik. Mina olen ju nii vaikne ja omaette ainult sellepärast, et mul on omad asjad, omad saladused. See on minu häda, minu haigus, minu õnnetus. Ja kas te olete kunagi mõelnud, kuidas oleks elu inimesega, kellel on igavesti omad saladused ja keda ei või uskuda?“
„Vaadake, Tiina, just nii see ongi,“ seletas poiss, „kui te vaikite, siis ma usun teid, nii et ma võiks kas või oma hinge teie kätte anda ja ma tean, et sellega ei sünni midagi halba, aga niipea kui hakkate rääkima, siis on mul usk läind.“
„Nõnda on ainult nende inimestega, kes on väga salalikud,“ õpetas tüdruk peaaegu emalikult. „Ja nendega tuleb varem või hiljem ikka õnnetus. Või arvate teie, et mina mõtlesin kunagi Eedi peale, kui ma temaga rääkisin? Et ma sooski mõtlesin tema peale, kui see asi seal oli? Ei, mina mõtlesin ainult oma asja peale, oma salajaste asjade peale. Ja teate, mis ma teile ütlen, — ja nüüd räägin ma teiega, nagu seisaksin jumala enda ees, seda pidage kõvasti meeles — ma ütlen: isegi teiega rääkides ei mõtle ma teie peale, vaid omast asjast, mis on ainult minu asi, nii et teistel pole sellega midagi tegemist. Nõnda räägin ma teiega ja sellepärast ei pea teie minuga nõnda rääkima, nagu te seda esteks tegite. Ja see pole see, et teie oleks mõni Eedi või Ott, ei, teie olete hoopis teine, ning mitte sellepärast, et nemad on juba surnud ja teie elate alles. Sugugi mitte sellepärast…“
Aga nüüd haaras poiss tüdrukul käest kinni, nagu mõtleks ta teda sülelda, ja ütles:
„See ei aita, et te nõnda räägite, ega ma teid niikuinii ei usu. Mina usaldan oma tundmust rohkem kui teie sõnu.
