XXX.
Andresel oli veel ainukene soov siinilmas: näha oma silmaga, kuidas võhivõõrad inimesed tulevad Vargamäe jõe äärde ja hakkavad siin midagi tegema, hakkavad mõõtma, sihti ajama, vaiu lööma — Andres ei teadnud õieti, mis nad hakkavad tegema. Sest jõe allalaskmine pole see, mis kraavikaevamine Vargamäe soos. Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. Ning kui vesi jääb kuhugi peatuma, siis tee kraav pisut sügavamaks, nii et vesi oleks kaevates järjest kannul. Nõnda kaevas oma kraavid vana kadunud sauna Madis ja praegu kaevab just niisama ka Indrek, ainult selle vahega, et siis nimetati kraave Madise, nüüd Indreku nime järele.
Juba mitmel-setmel korral oli Andres ainult selleks jõe äärde läinud ja seal tükid maad mööda pehmet ja õõtsuvat pinda tampinud, et otsida oodatavaid võhivõõraid inimesi. Ja igakord, kui ta tuli tühjalt tagasi, oli tal valus pettumustunne südames, nii et igaüks oleks võinud sellest näha, kui noor on alles Andrese süda. Aga tema vanad ihuliikmed olid hirmus väsinud, nagu igatseksid nad igavest puhkust. Andrese noor süda sellepärast ehk kippuski nii väga jõe äärde vaatama, et vanad ihuliikmed ihkasid puhkust. Kui Indrek seda isa kärsitust nägi, arvas ta, et vanainimene muu-
