Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/455

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nendesamade meeste ees, et tema ongi see asja algataja ja teostaja, ning mehed kuulavad vaikides tema tühje sõnu, nagu oleksid nad äkki kõik kaotanud mälu ja aru. Isegi Indrek kuulab Kassiaru Nõmmanni loba nagu mõnda jumalasõna.

See mõjus Andresesse nõnda, et kui tal oleks jõudu olnud, siis oleks ta Indreku ja kõik teisedki siia paika jätnud ja sõnalausumata koju tagasi läinud, aga ta tundis, et vaevalt läheb ta täna siit oma jalaga Vargamäele, vähemalt mitte tervet teed. Sellepärast seisis ta nukralt Indreku kõrval edasi, muutudes tõsiseks ja tummaks. Aga kui Indrek nägi, kuidas Kassiaru hooplevad sõnad mõjusid isasse, ütles ta temale:

„Isa, kas siis niisuke asi sinule sugugi nalja ei tee?“

„Mis asi?“ küsis Andres arusaamatuses vastu.

„Aga ikka see Kassiaru ja need mehed, kes teda kuulavad,“ seletas Indrek.

„Mis nali see siis on?“ imestus isa meelepahaga.

„No ikka on,“ vastas Indrek. „Näed, kui imelikult asjad on seatud: üks teeb, teine suurustab. Ja mis veel kõige kenam: kolmandad kuulavad ja vaatavad seda pealt ning lähevad suurustajaga, mitte tegijaga. Tähendab, suurustaja ja tema kambamehed haistavad saaki, ei muud midagi. Meie asi peab kindel olema. Sest ilmas pole kindlamaid pooldajaid kui isikliku kasu ihkajad. Et tööd oma kätte saada, on Kassiaru nähtavasti hakanud ka takka lükkama. Minul pole siin muud, kui aga ainult see, et kas saan selle asja liikuma või mitte. Ja ma sain. Sain mehed talvel kokku, sain Kassiaru lömmi lüüa ja saan sinule, isa, enne surma näidata, et sinu kõige suurem soov läheb täide. Sinul, isa, ei ole ju ka enam sellest asjast miskit muud, kui et

455