Poiss jutustas tükk aega vanaisast ja tema karkudest, nagu oleksid need mõned imeasjad. Et teda teistele mõtetele viia, ütles Indrek temale:
„Räägitakse, et sul on ka püss, mis sa siis karkudega teed?“
Poisi pilku ilmus midagi kilavat ja suu tegi nagu himutseva liigutuse.
„Püssiga võib lasta,“ ütles ta ja täiendas: „püssiga võib surnuks lasta, Eedi võib püssiga surnuks lasta, sest pole ühti.“
„Kuis nii?“ küsis Indrek üllatatult.
„Eedi on loll, sellepärast,“ irvitas poiss kavalalt.
Indrek jäi talle rabatult otsa vahtima. Alles natukese aja pärast küsis:
„Kes ütleb, et Eedi on loll?“
„Teised ütlevad,“ seletas poiss. „Ja loll võib püssiga tappa.“
„Kust sa seda oled kuulnud?“ päris Indrek.
„Eedi kuulas salaja, kui isa ütles vanaisale, et, näe, teisepere Indrek on loll, temale ei tehtud midagi, kui tappis püssiga.“
Indrek jäi ammuli sui poisile otsa vahtima. Viimaks ütles ta kõrvale pöördudes nagu alistunult:
„Sa oled tõepoolest loll poiss, Eedi, ja ei peaks vanainimeste juttu salaja pealt kuulama. Põõsaste taga ei pea sa ka nõnda hiilima; kui tahad, tule otseteed minu juurde.“
„Eedi tahab salaja,“ irvitas poiss.
„Siis sa oled halb poiss ja halva poisiga mina ei räägi,“ ütles Indrek.
Poiss vahtis talle natukene aega nagu arusaamatuses otsa, pöördus siis ümber ja hakkas minema. Indrek mõtles esiteks talle veel midagi ütelda, aga pöördus siis ka ise ümber ja lonkis norus peaga kraavile tagasi.
