Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/76

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

öösise halva maigu suust ära, lisas aga siinsamas juurde, et kui seda šokolaadi tõesti nii palju on, et teda enam kuhugi pole panna, siis tema võiks ta pere Ellile viia, kes on kui mesilane maiustuste järele. Nõnda siis Tiina andiski kõik šokolaadi vana Andrese kätte ja see pistis ta oma pihtkasuka tasku perre viimiseks, et ka seal saadaks osa sellest valest, mis käib šokolaadiga kaasas, nagu ei peetaks kogu Vargamäel, olgu ülal peres või all saunas, tõest enam kuigi suurt lugu.

Seega siis olid asjad kõige paremas korras ja Tiina oleks võinud rõõmsa meelega linna tagasi minna, aga ometi oli ta meel nukker, nagu jääks ta ennem alatiseks siia. Ta oleks tahtnud Indrekule veel midagi ütelda, aga ei leidnud parajat juhust ega õigeid sõnu. Lahkudes julges ta ainult isale kätt anda, kuna ta Indrekule ainult pead nokutas. See tegi ta meele veelgi nukramaks. Sellepärast siis, kui ta oli jõudnud mäeharjale ja pöördus sealt alla soosilla poole, hakkasid ta silmad äkki nagu iseenesest vett jooksma, nagu peaksid kõik Vargamäelt lahkuma nutuga.

76