mille mädanemist kardeti. Leidus isegi neid, kes käisid orasepõldusid paiguti läbi tallamas, sest segatud lumi ei kaitse enam maapinda külma eest. Nii möödusid jõulud. Kuid siis pööras äkki tuule vesikaarde ja hakkas puhuma, peaaegu lõõtsuma. Lõõtsus nõnda paar päeva ja siis oli igal pool vesi lahti. Uueks aastaks hakkas sadama vihma ja lahistas teda mitu ööd-päeva järgemööda. Kui siis viimaks tuul pöördus loodesse ja selgitas pilved, paistis kõrgemail paigul must maa ja madalikel lausa vesi. Kõik kraavid, ojad, nired, sood ja rabad olid muutunud lausa järveks. Jõeäärne hiilgas õhtuse päikese säras, nagu oleks ta elus peegel, millesse tipitud mustendavad küünid ja heinakuhjad. Näis, nagu oleks kevadine suurvesi saabunud juba uueks aastaks! Kuskil oli kuuldud sinikael-partidegi prääksumist.
Algas uus häda: vesi kippus rikkuma jõeäärseid heinu, sest ta ulatus paljudes kohtades küünipõhjadesse ja kuhjalavadesse.
Kolmekuningaks läks selgeks ja külmaks ning siis muutus kogu maailm kiilasjääks, mis hiilgas samuti kui elus vesigi — hiilgas veel pareminigi, sest jäähelk heitis hulka värvilisi varjundeid. Nõnda kestis see mitu päeva: selge, vaikne, külm, talvine päike madalas kaares ja pikad tähised ööd.
Indrek ei saanud muidu, kui pidi mitmel korral väljamäele minema ja sealt alla vaatama särava jõe ja kauguses sinendavate metsade poole, mis asusid teisel pool jõge, soid ja rabu. Neist metsadest ei teadnud ta praegu põrmugi rohkem kui Vargamäel karjas käies. See tundus imelikuna ja naljakana. Ta oli palju kuulnud, lugenud ja unistanud metsadest, mis pidid kasvama Aasias, Aafrikas ja Ameerikas, aga neist metsadest, mis paistavad silma-
