sata sisse. Aga sa pidid selle ajaga üsna kaugel ära käima. Või puhkasid kusagil jalgu?“
„Kogu aeg ühes Mullaga teel — aina plõõnisime kahekesi,“ vastas Indrek. „Käisime vaatamas, kust tuleb jõesüvendamisega peale hakata.“
„Sa räägid, nagu peaks keegi varssi labida selga viskama ja kaevama minema,“ ütles isa.
„Küllap tulevad ka labidad,“ kinnitas Indrek. „Mõtlesin õige selle asjaga Oru Karla jutulegi minna.“
„Sina võid ju minna, kui arvad,“ rääkis isa. „Sass ei tee seda mitte. Ja mina ka ei läheks.“
„Küll on see naljakas,“ ütles Indrek nüüd. „Maad ja metsad on tundmatuseni muutunud, aga inimesed on endiseks jäänud.“
„Inimesed ja koerad,“ ütles isa. „Mäe oma käib endiselt Oru akende all kükitamas ja Oru oma Mäe õueväravas või toa ees. Ja sa tee nendega, mis iganes tahad, nemad oma pruuki ei jäta. Isegi soolaga laskmine ei aita, nagu läheks koera kõht ainult siis lahti, kui üleaedne vihase pilguga vaatab.“
„Aga miks ta siis vaatab vihase pilguga?“ küsis Indrek.
„Vargamäel on ikka niisukesed naabrid olnd, ja ei mina usu, et siia teistsuguseid kunagi tuleb,“ vastas isa.
„Aga kui katsuksime ise teistsugused olla,“ lausus Indrek.
„Mis sest kasu oleks,“ rääkis isa üsna rahulikult. „Oled aasta, oled kaks, katsud olla kolmandagi, viimaks saab süda ometi täis, nagu Jeesusel Kristusel, kui ei leidnud viigipuu otsast marju. Sest võta või praegu: mina elan üksinda saunas, ei tülita kedagi, ei puutu kellegisse. Pearu elab ülal oma toas. Et tal jalad alt otsas on, siis ei saa ta
