maid. Aga ei, neil seal ei olnud, nemad tegid heina Võsaallikal.
„See on ju ikka seesama jõgi, vanaisa,“ rääkis tüdruk nüüd vahele, pakkudes Indrekule kruusiga kalja.
Aga ei, vanamees polnud sellega nõus ja jäi kindlaks, et jõe nimi on Võsaallika, mitte Vargamäe. Indrek leppis sellega ja küsis, kas ehk jõgi vihmaga üle ei aja. Muidugi, miks mitte, kui vett palju. Aga kas ei peaks siis jõge süvendama või õgvendama? Süvendama? Milleks? Et vesi vähemaks jääks? „Aga teda on viimastel aastatel niikuinii liiga vähe,“ arvas vanamees. „Kui olid metsad mõisniku käes, siis hoiti neid, aga nüüd käib laastamine aastast aastasse. Jagamine ja laastamine! Kardavad vist, et mõisnikud hakkavad neid tagasi võtma, siis pole muud kui maha. Nii et eks tule võta, leiad ainult paljad kännastikud! Noh, ja tead, külamees, kui meil on ainult kännastikud, ega siis enam vihmagi tule. Vihm armastab metsa, sest piksel on pikasse puusse hea lüüa. Öeldakse, et riik kuivatab mõnes kohas sood ära, sina, külamees, tahad hakata jõge tühjaks laskma, aga mis meie vaestest põldudest nõnda saab? Mis saab meie liivasössidest? Taevavesi tuleb ju ainult sinna, kus on maavett ees.“
Selline oli vanamehe veendumus, kes lappis käsikaudu iseoma või kellegi teise pastlaid. Ei aidanud mingisugused seletused. Vastuväitele, et igal pool pole mitte põlluks liivasöss, kostis vanamees, et las siis kuivatavad ja süvendavad need, kel pole liivasöss. Aga kui Indrek hakkas minema, ütles tüdruk, et vanaisa juttu ei maksa tähele panna, sest temal on vanainimese jutt ja isa taob temale ikka tulist rauda vastu — isa ja ka Robert. Nende arvamused ei hakka ka küll kokku, aga vanaisale vaidlevad nad mõlemad vastu.
