Võib-olla poleks ta ise sellele mõttele tulnud, kuid et Vargamäel pruuliti õlut ikka veel vana Andrese retsepti järele, siis oli see jõulus tähendanud, et kui see suur päev tõesti kord peaks tulema, kus mehed sõidavad kaugelt ja lähedalt kokku aru pidama Vargamäe jõe pärast, siis peaks neile meestele vähemalt janu juua andma. Selleks otstarbeks siis jäetigi kõige suurem ankur tagavaraks ja seda tehti lausa hea õnne peale, sest jõulus ei olnud veel keegi kindel, kas asjast midagi välja tuleb või ei. Aga kuigi paljuks varutud märjukesest ei piisanud, temast jätkus ainult paariks januks igale mehele, nii rohkesti oli meesväge kokku tulnud. See ei toonud ei laulu ega räuskavat kisa, mis valitses vanal ajal kõigil koosviibimistel Vargamäe eluhoonetes.
Aga teine tuju pääses ometi meeste südameisse, kui olid kord rüübanud vana Andrese pruulitud märjukest. See andis nagu julgust ja lootust. Ja kui siis lõpuks Sass, seistes eeskambri seina ääres nõnda, et tema oleks näha ka neile, kes asetsesid tagakambris ja toas, ütles, et mehed ju kõik teavad, milleks nad täna siia kokku tulnud, ja et sellepärast tema ei hakka vana asja kordama, vaid küsib ainult, et kas nad siis ikka tahavad selle jõepuhastamisega peale hakata või mitte, jah, kui Sass oli need sõnad kõigile kuuldavalt kuidagi ära ütelnud, tõusis vana Andresel toolil tundmus, nagu istuks ta jõululaupäeva õhtul kirikus, kuulaks õpetaja jutlust ja orelimängu ning näeks säravat kuuske altari ees. Nõnda tundis tema.
Aga nooremad mehed ei kuulnud orelit ega jutlust, ei näinud altarit ega jõulukuuske ja sellepärast arvasid nemad, et asi pole sugugi veel nii selge, nagu Vargamäe peremees arvab, mispärast tuleb tingimata selle üle läbi rääkida. Sest milleks siia siis kokku tuldud? Et aga võimalik
