vamist, kõik muu võivad mehed teha igaüks omaette, nagu kellelegi sobib. Kes tahab, juhtigu oma kraavid emakraavi, kes ei taha, see ärgu tehku seda. Nii et igaüks oleks täiesti vaba, kas üldse kraavi kaevata ja oma maad kuivatada või mitte. „Jõepuhastamisega aga, nagu siin seda kavatsetakse, tuleb sundus kaela, pidagem seda meeles, mehed,“ ütles Kassiaru hoiatavalt, peaaegu ähvardavalt. „Sest kõige paremal korral riik annab teatud summa ja meie peame muu muretsema, mis tööde läbiviimiseks ära kulub. Asjatundjad teevad kava ja hindavad töö ära, aga meie asjatundjad harilikult eksivad, nii et meile võib kaela tulla palju suurem summa kui esialgselt arvatud. Palju, palju suurem! Valitsus ju oma osa tagant järele ei suurenda, nii et, mis läheb üle eelarve, see kõik tuleb meie kaela, lisaks sellele, mis võtsime enda peale eelarve järele. Vaadake, niisugune oleks seisukord, kui ministeerium meid kuulda võtaks. Aga mina ei arva, et ta võtab, ja siis pole lähemal ajal loota teisegi kava, s. t. Muulu soo emakraavi kaevamist läbi viia, sest te mõistate isegi, et mis näoga sa lähed homme uue palvega, kui täna tulid umbes samasuguse pärast pika ninaga tagasi.“
Sellepärast Kassiaru pooldas mitte põhimõtteliselt, vaid praktiliselt ja taktiliselt — neid sõnu ta toonitas eriliselt — Muulu raba kuivatamist. Muidugi, kõige otstarbekohasem oleks teha mõlemad korraga — süvendada jõgi ja kuivatada Muulu, aga maailmas ei sünni kõik asjad otstarbekohasuse pärast, vaid et… sest et… kuna ju… sellepärast siis… nii et…
Kassiaru rääkis ja rääkis, nagu oleks ta ainult selleks juhatajakohale valitudki. Teatud mõttes oli tema teguviis õigustatudki. Sest tema ise ei tahtnud ühegi teise arvamust kuulda ja suurem hulk koosviibijaist kuulas ka pa-
