saata. Tõll saanud hirmus vihaseks, kui kuulnud, et saadan teel poega ja naist röövimas käinud. Ta pannud nad kõige kraami ja härgadega ühes parvele ja saatnud nad merele. Tuul olnud küll vastu, aga Tõll andnud parvele paraja tõuke, millega arvanud selle parajasti Emmaste randa minevat, käskinud seal kõik kraami jälle härgadele vankrite peale laduda ja venna poole edasi reisida, kuna ta ise saadanat läinud taga ajama, et vana kurja teo eest karistada ja röövitud kraami talt jälle ära võtta. Leidnudki teise Purtsa rabast, kus vana koll pikuti poris rabelnud, kolm küljeribi olnud vastu kändu puruks löödud.
„Aii, ai, su poeg on mõrtsukas!“ karjunud vanapagan Tõllule vastu. „Mu küljeluud, mu küljeluud!“ — „Ma tahan sulle näidata!“ hüüdnud Tõll, tõstnud kepi ja andnud mehise sahmaka saadanale vastu terveid küljekonte, mispeale ka neist mõned katkenud. Nagu kuul olnud vana sarvik rabalombist väljas — ja tahtnud suure valuga jooksu panna, Tõll aga harinud tal kuklast kinni, matsutanud vana kolli tuima nahka mehe moodi ja käskinud oma naiselt varastatud kraami kätte tuua.
„Kätte saad, kätte saad!“ rööganud vana sarvik ja püüdnud lahti rabelda, aga katkenud küljeluud halvasid teda ja Tõll parkis ta paksu nahka edasi.
„Kus ta on, kus ta on?“ hüüdis Tõll ja matsud käisid magusasti vana tondi turja peale.
„Resta soos, Resta soos!“ karjus vanapagan ja rabas enese Tõllu käest lahti. Tõll tahtis teda uuesti kinni võtta, aga seal ta kuulis korraga mere poolt Piriti appikarjumist. Mõne hea hüppega oli vahva vägilane mere ääres, ja mis ta nüüd nägi, pani isegi vahva vägilase vere värisema. Suure mere poolt oli mitu suurt vaenulaeva tema naise ja poja kallale tunginud, parve soovitud sihist kõrvale vedanud; varssi jõuavad suure mere peale, kus Tõllu nõu enam päästmiseks ei aidanud — ja siis jumalaga naine ja poeg!
Aga vahva vägimees ei mõelnud kaua; mõne sammuga oli ta nende juures, hoolimata sellest, et küll ise kaelast saadik vette vajus, võttis lähemal vaenulaeval servast kinni ja pööras sellel põhja kõige täiega ülespidi; teised tõmbasid seda nähes purjed üles ja purjetasid ära. Tõll saatis nüüd naise ja poja parvega randa ja läks ise siis vanapaganalt röövitud toiduvara Resta soosse otsima.“ (E. 61 030.)
104
