Noor Tõll ja pruut.
Noore Tõllu elukohtadena nimetatakse muu seas Kärlas Kandlat (E. 59 760), Kaarmat (Süda, S. Tõll, lk. 56), Kihelkonda ja Kaarmas veel Uduveret (S. Tõll, lk. 71). Isa saatis viimase eluaja Sõrves mööda; noore Tõllu Sõrves viibimist ei tunne rahvasuu.
Noor Tõll seatakse saarlaste poolt veel ühe pulmaeelse kombega ühendusse. Rahva teate järele käisid pruudid juba Tõllu ajal tuttavate ja sugulaste juures pruudiandeid korjamas. Korjamise puhul laulsid pruudid sellekohase laulu. Rahva suus senini säilinud laul tunnistab kõike muud kui Tõllu aja mälestusi. Laul on uue-aegses salmimõõdus, ütlen parem — riimiline; vanad laulud aga riimi ei tunne. Laul ise kuuldub nii:
Minu armas, ent |
Anna mulle raha! |
Riimid on üsna ilusad, aga tõsine luule puudub laulul (Süda, S. Tõll, lk. 72).
Noorele Tõllule ei meeldi laul; ta õpetab teel vastutulevale pruudile parema, meile nimetamata jäetud laulu andeid korjata (S. Tõll, lk. 73), kinkides pruudile sarve iseäraliku rohuga, mille nuusutamine nuusutaja rõõmsaks ja südame heldeks tegi. Veel õpetab noor Tõll, et pruut peab enesele naise esikuks võtma taludes kõnede pidamise ja annete vastuvõtmise jaoks, kuna sarve kandmine ise pruudi hooleks jäägu (S. Tõll, nagu eespool).
Pruut pani noore Tõllu õpetust tähele ja võttis enesele naise appi. Teised pruudid hakkasid häid tagajärgi nähes niisama tegema, ja sellest ajast peale pääsis esikuga seltsis annete korjamine Saaremaal moodi (Süda, S. Tõll, lk. 73; Luce, Wahrheit u. Muthmassung, lk. 79).
Samasugust annete korjamist pruudi kaasavaraks tuntakse Muhuski meie ajani. Muhus nimetatakse seesugust korjamist „pruutkäimiseks“ (EKS XLII, lk. 231), „pruudi käimist käima“. Muhus käib pruut teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti, kaasas keegi julge isik. Muhuski pakuvad annete korjajad igal pool ninatubakat. Säärasele annete korjamisele on Muhus eri-aeg määratud: pärtlipäevast mihklipäevani (Holzmayer, Osiliana I, lk. 89; Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 312). Mujal Eestis ei ole
124
