välja väsimus. Aga lähema küla elanikud riielnud ja käratsenud nii palju, et Tõllul unest juttugi ei olnud. Ei saanud unda oodata ega magamista maitseda, ei väsimust ka vähenda. Pahasena tõusnud ta viimaks üles ja hüüdnud: „Oh teie mässajad ja käratsejad, jäägu mässu nimi ja püüe teile igaveseks päranduseks!“ Tõllu esimene needmissõna on küll tõeks läinud, sest see küla kannab veel praegu „Mässa“ nime; kas aga rahvas seal rohkem mässuhimulised on kui mujal, seda ei tea tõendada. (K. Loiken Kärlast — E. 60 470.)
Suur Tõll Kuramaa röövleid materdamas.
Kord tulnud Kuramaalt salk röövleid Sõrve säärel Karuste külas maale ja hakanud seal rahvast riisuma ning maha tapma. Parajasti puhanud Suur Tõll kesk Sõrvemaad ühes paksus metsas. Ta kuulnud Karuste poolt rahva hädakisa ja tõtanud silmapilk kohale. Esmalt sasinud ta mõnel röövlil karvust kinni ja visanud nad versta viis merre. Viimaks sasinud ta ühe jalust kinni ja hakanud sellega teisi virutama. Vaenlased hävitatud suuremalt osalt ja kes veel pääsenud, need putkanud ruttu paatidesse ja sõudnud minema. Tõll visanud käesoleva mehe neile tagant järele ja hüüdnud ise: „Võtke oma võmmal ja kaduge igavesti.“ Viis Sõrve meest olnud röövlid tapnud; Tõll võtnud need kaenla alla, sammunud nendega oma endisesse puhkamiskohta ja matnud nad sinna maha. Hilisemal ajal olla tehtud nende haudadele viis risti. Sellest saanudki see mets nime: „Viieristi mets“, mida ta praegugi veel kannab. (K. Loiken Kärlast — E. 60 011.)
Suur Tõll päästab Salme Kipaka merehädast.
Salme Kipak olnud omal ajal kõige kangem ning julgem merimees. Oma kalapüüu-paadiga käinud ta suvistel sumedatel päevadel ja valedatel öödel sagedasti Kuramaal, Riias, Heinastes ja kaugemalgi. Kord tulnud ta oma paadiga Ruhnu saarelt Sõrve poole tagasi, kui äkiline maruhoog Leelse rahu juures paadi ümber paisanud. Kipak olnud küll ka hea ujuja, kuid siiski polnud pääsemislootust, sest et meri hirmsasti mässanud ja maa ujumiseks kaugel olnud. Parajasti tulnud Suur Tõll Abruka saarelt Sõrve poole, kuulnud meest vees sulistavat, võtnud mehe kaenla alla ja viinud Salme randa kuivale. Kohta, kus Kipak elanud, kutsutakse veel praegu „Kipaku“ taluks. (K. Loiken Kärlast — E. 60 010.)
Kotka kivi.
Saaremaal Karja kihelkonnas, Piila kiriku lähedal, nõndanimetatud Varba sarapikus asub suur hall kivi, nagu mõne popsimehe saun, mida Kotka kiviks kutsutakse. Rahvajutu järele olla Tõll selle kivi sinna maha jätnud, sest ta kandnud kivi oma põlles ja et põlle paelad katkenud, kukkunud kivi maha ja jäänudki sinna. Kivi tahtnud ta Kaarma kiriku ukse ette viia. Selle kivi all magada Tõll, ja kui keegi selle kivi otsa ronib, kolm korda jalaga kivi vastu lööb ja hüüab: „Tõllu, Tõllu, tõuse üles, verevalamine lahti!“, siis ajada ta pea kivi ääre alt välja ja vaadata korra ümber, ja kui siis midagi iseäralikku näha ei olla, tõmmata pea tusase näoga kohe jälle tagasi.
154
