Veel hiljuti liikus Saare rahva seas see tuttav sõna, et selle kohta, kes hästi oskas nalja lüüa, üteldi: „Just kui va’ Roobaka Tobi.“ (K. Loiken Kärlast — E. 61 340/41.)
Tõllu surm.
Kui Tõll kuulda oli saanud, et suur ja vägev vaenlane oli Saaremaale tunginud, võtnud ta omale viiesüllase palgi kätte ja tõtanud talle vastu. Teerimetsa ja Salme vahel saanud ta vaenlasega kokku ja hirmus taplus alanud. Tõll tapnud oma palgiga vaenlasi nagu sääski maha, aga neid olnud ka nii palju kui sääski, ja Tõll märganud, et siin taplus tõsiseks kippunud minema. Nagu sääski keegi ei jõua kallalt hoida, nii olnud lugu ka siin; vaenlased tikkunud eest, tagant ja külgedelt korraga kallale, hoolimata sellest, et Tõll oma palgiga neid küll koledasti maha niitis. Korraga langenud hirmus hoop Tõllule selja tagant pähe; arvatakse, et vanapagan, kes alati Tõllu vaenlane olnud ja kellele Tõll oma eluajal mõndagi pussi oli mänginud, temale selja tagant suure kiviga pähe visanud, mis veel praegu seal kohal maas olevat. See hoop uimastanud Tõllu ja ta langenud põlvele, kust tal püstitõusmiseks enam mahti ei olnud. Põlvel maas niitnud ta oma palgiga veel, aga hoopis vähema võimuga, vaenlasi maha. Need aga saanud nüüd mahti ligemale tulla ja torganud teda nüüd igast küljest odadega. Ojadena joosnud veri vägeva mehe haavadest ja tekitanud tema ümbrusse väikese veresoo. Tõllu hoobid jäänud ikka harvemaks ning nõrgemaks ja viimaks löönud üks suur tugev mees selja tagant Tõllu pea mõõgaga otsast ära. Viimse jõuga tõstnud Tõll oma palgi ja visanud vaenlase peale, palk lennanud hirmsa hooga Salme poole, tapnud hulga vaenlasi, purustanud ühe talumehe rehemaja ja lõhkunud lõppeks maa sisse suured lohud, mis seal veel praegugi näha olevat.
Viimse jõuga ajanud Tõll oma peata keha püsti, võtnud verise pea maast kaenla alla ja ta nõrkenud huuled sosistanud veel: „Kadunud on mäng, aga minu surma te veel ei pea nägema!“ Ise tõtanud ta edasi otsekohe vastu põhjatuult. Varssi aga läinud nõrkus nii suureks, et enam edasi ei pääsenud. Tatraselja karjamaal, n. n. „Sütemaa raiskas“ kukkunud pea kaenlast maha, keha astunud veel mõned sammud ja langenud ka maha. „Nüüd langen ma ja ei tõuse enne, kui siin elu uus ja kui kadakas ning kuused lehis haljendavad!“ sosistanud veel ta huuled ja selle peale vajunud pea ning keha maa alla. (K. Loiken Kärlast — E. 61 342/43.)
Tõllu haud.
Tatraselja karjamaal, „Sütemaa raiskas“ seisab see koht veel tänapäevani, mida vana rahvajutu järele Tõllu hauaks peetakse. Tühine ja näotu on küll see koht ja ei vasta mitte nii suure ja vägeva mehe hauale, keda mered ega saadangi kõige oma sulastega kinni ei jõudnud pidada ja kellel viiesüllane palk kepiks käes paras oli. Paljalt paari sülla pikkune lohk, kus keha alla vajunud, ja mõned sammud lõuna pool ümmargune õõs, kus pea alla vajunud. „Kadakas katku mu pead!“ hüüdnud Tõll
156
