(O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 73; E. 59665). Karja kiriku ehitamise puhul käib Tõll söömas alati kodu — Ansekülas. Kuna ta abilised söövad, jõuab Tõll ehitise juurde tagasi, kus ta abilistele ütleb: „Te laisad, päevavargad, kui kaua te ometi sööte! Ma olen juba Sõrves kodu käinud, söömaaja ära pidanud, jälle siin tagasi ja te sööte veel. Ruttu tööle, te vedelejad!“ (Oesel II, lk. 157). Tõllu liigutusedki avaldavad tarbekorral koledat jõudu. Vägimees kavatseb üht ninasõõret kinni hoides teise sõõrme tuulega poja ehitatud kiriku ümber puhuda, aga poja ehitatud tugisambad takistavad kavatsuse teostamist (Oesel II, lk. 157). Selle asemel murrab Tõllu pea raputamisest tekkinud tuul metsa murdu maha, tõstab Mäepää maja katuse üles pilvisse ja viskab selle viimaks Lümanda järve, kus sellest laid tekib (Süda, S. Tõll, lk. 11).
Tõllust kõneldakse, et vaenlased ta kaevuvee ära rikkunud ja Tõll kaevu läinud puhastama. Seda nähes veeretavad vaenlased talle veskikive kaela. Kuid vägimees viskab kive pihuks nimetades viskajatele tagasi. See kivide veeretamine kaevusolija kaela on Eestis laialt tuttav muistend. Hans veeretab vanapaganale kive kaela (Hans ja vanapagan, nr. 98). Aga niisama tunneb seda lugu Kalevipoeg (X, 889—974). See vägimees läheb kaevust otsima ilmaneitsi kadunud sõrmust. Selle aja sees veeretavad sortslased talle veskikivi kaela. Kalevipoeg veeretab veskikivi ümber sõrme ja küsib, kas see on kadunud sõrmus. Liivlastelt on see jutt neli korda üles kirjutatud (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 18).
Kivide kaevu kaela veeretamise motiiv võib Euroopas laialdase tutvusega hoobelda. Oldenburgis kaevab tugev mees kaevu; mehele saadetakse suuri kive kaela, mees aga arvab, et talle pihu kaela sajab (Strackerjan, Aberglaube und Sagen aus Oldenburg, I, lk. 507). Sama lugu leidub Grimm’i „Haus- und Kindermärchen’is“ nr. 90. Ülepea on see motiiv rahvusvaheline. Aarne nimekirjas „Märchentypen“ on see 650 A alla paigutatud.
Slaavlasedki tunnevad hästi kivide veeretamist kaevu: Афанасьев, Народныя русскія сказки I, 12, III, 10 ja V, 9 esineb niisuguse jutu tüüp.
Tõllu kalavesile kalastama tulnud vanapagana tuuseldab Tõll tublisti läbi, nii et tuul vanapagana kübara kaugele merele viib, kus see madalamale kohale kinni jääb. Lained loksutavad muda ja liiva kübara peale. Kui vanapagan Tõllu käest vabaks pääsedes kübara järele läheb, on see juba saareks muutunud. Seda saart hakati Kübar-
28
