Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/33

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

jõuga võivad hoobelda, aga igas muus suhtes tavalistest surelikkudest kaugele maha jäävad. Saarlased on seega osanud oma suurema poja au päästa, on teda ajakõrgusele upitanud, kus seistes nad ta poolest kuidagi viisi ei tarvitse häbeneda.



Tõllu uni.

Omapärane on hiidudel suur isu, janu ja magamine. Saunaskäimise puhul sööb Tõll kogu härja ning teo leiba ja joob kas poole või mõnikord koguni vaadi õlut peale (Eesti muistsed vägimehed, lk. 138). Karskusemõtet ei oska Tõll igatahes sugugi hinnata. Teelemineku puhul täidab Tõll 7 härjanahka tangupudruga, sööb kõik 7 nahatäit putru korraga ja tormab tühjade nahkadega siis vastaste kallale (Eesti muistsed vägimehed, lk. 112).

Tõll sarnaneb söömises, joomises teiste hiidudega, eriti aga Thoriga, kellest kõneldakse, et ta kosjapeo ajal mõrsja osa esitades söönud kogu härja, 8 lõhet ja joonud paar vaati mõdu ära, ja merega ühendatud, tahtnud joogisarve tühjaks juua, kuid mere tühjaksjoomine käinud tal ometi üle jõu (Wagner, Unsere Vorzeit I, lk. 156).

Kalevipoja magamisest kõneleb lugulaul ühtelugu. Näib, nagu kuuluks magamine Kalevipoja elu üheks tähtsamaks ülesandeks. Kalevipoja magamiskohtadest annavad sängid alles praegugi tunnistust (Eesti Kirjandus 1924, lk. 143 jj.). Tõll ei anna magamise suhtes suure maa vägimehele palju järele. Küll ei ole ta mälestuseks sänge maha jätnud, aga rahvasuu tunneb ometi mitut ta magamiskohta. Tõldemäel, Hirmustes, Viieristil jne. teatakse Tõll olevat maganud. Prof. E. N. Setälä kuulis omal ajal Ire liivlaste suust, Tõll maganud korra Koltse metsas kümme päeva ühte lugu; selles metsas olla praegu veel näha kraav, milles ta maganud (koopia E. 59665).

Korra magama heitnud ega äratanud teda keegi, võis ta päevad ja nädalad ühtesoodu unetaadi kaisus mööda saata. P. Süda ütleb, et Tõll magas kas mitukümmend aastat ühtelugu, kui keegi teda ei äratanud (Suur Tõll, lk. 30). Pikk uni võtab enamasti mõne vaevarikka töö tegemise järel vägimehe üle võimust. Ta uni tuletab tihti tuulispaska meelde: maa väriseb, pilved sähvivad välku, puud painduvad, meri virvendab. Asjata äratatud, hüüab Tõll nii valjult, et mäed värisevad ning vesi vahutab; pea raputamisest tekib tuul, mis männikuid maha murrab ja majakatuseid pealt ära viib (Eesti muistsed vägimehed, lk. 100).


31