juhtiv nimelaud, kristlusse juhtiv püsib. Ülepea tuleb Tõllu tegevus kahte jakku jagada: paganuseaegsesse ja kristluseaegsesse.
Tõllu lapsepõlv ja noorus jääb meile täiesti tundmata maaks; nagu deus ex machina kerkib Tõll äkisti näitelavale. Kuigi ta tegevus osalt paganusse, osalt kristlusse ulatub, ei iseloomusta ta toimimine otsekohe pagana tegevust; see ei erine kuigi palju kristlase tegevusest. Tõllu elu lõpupoolne tegevus langeb igatahes kristlikku ajajärku, see on enam-vähem kristluse külge köidetud.
Tõllu kristlus tuletab Konstantin Suure kristlust meelde. Väliselt osutub ta kristlaseks, seespool pesitseb aga pagan. Kristluse edendamiseks tehtud töid — kirikuid — on Tõll peagi valmis hävitama.
Iseenesest ei järgne kirikuehitusest veel, et ehitaja tingimata kristlane peaks olema. Võõra maa muistendid tunnevad juhtumeid, mil hiiud, aga isegi vanapagan kirikuid ehitanud (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 454; Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 27). Vanapagan nõuab kiriku ehituse puhul enesele ohvriks hinge, jääb aga pettuse tagajärjel sellest tavalisesti ilma (Kühnau, Schlesische Sagen II, lk. 684; lk. 695). Igatahes ei või võõra maa hiidudest sugugi väita, et nad oleksid kristlusse vastu võetud. Lundi kiriku ehitaja hiid Finni moondab püha Laurentius kiviks, just kui meil Oleviste kiriku ehitaja Olav kiviks moondub; Soomes ehitavad hiiud mõnda kirikut, kuid ristivesi ei ole nende hiidude pead puutunud (Landtman, Finlands svenska folkdiktning VII, 543 jj.), aga mõnikord lasevad nad ometi oma lapsi ristida (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne, lk. 27). Skandinaavias kaebavad hiiud, niisama kui Kalevipoeg, endi rahu rikkuvate kabelikellade üle (mu Eesti kohalikud muistejutud, 53); kuna Kalevipoeg katsub kabelit hävitada, põgenevad võõrsil hiiud kirikuist jäädavalt eemale (Kristensen, Danske sagn, III, lk. 26).
Kristlus vajutab Tõllu muistendile ometi nagu nägemata pitseri peale. Paganus peab kristluse eest taganema, ükskõik mida viimase vastu iganes ette võetagu. Kristluse, õigemini kirikute vastu kavatsetud hävituskatsed ebaõnnestuvad. Tahes või tahtmata peab Tõll nagu Julianus südames tunnistama: „Sa oled ometigi võitnud, galilealane!“
Tõll teeb hävitamiskatsetega niisama kui Julianus iseenese naeruvääriliseks, rist jääb pühakoja torni otsa seisma. Oma tööd ei püüa vägimees hävitada, küll aga teiste tööd.
39
