hiid, kes, nagu aja jooksul kõik hiiud, vanapaganaks „ümberristitud“ kuradilt enesele mõne ehte juurde omandas ja sedaviisi saarlaste kolliks moondus.
Vanapagan omab naistki, eht piibli nimega: Pabiloona. Nimi viitab sinnapoole, et naise nimi on kristlikul ajal tekkinud. Pabiloona on tuletatud muidugi Baabilonist, mis linnana muistse aja kurjuse- ja patupesa esindas. Saarlased isikustasid piibli Baabiloni, andes ta vanapaganale naiseks. Pabiloonast ei tea rahvasuu midagi iseäralikku rääkida; ainult niipalju mainitakse, et Pabiloona, meest kaua asjata oodates, saadab poja kuriti teda otsima. Enne teeleminekut varustab Pabiloona kuriti teemoonaga, käsikambrist kõige uuema märsi kaelkotiks kaasa tuues (Süda, S. Tõll, lk. 43).
Vanapagana naist ei nimetata alati Pabiloonaks, vaid vahel ainult naiseks. Oletada tuleb, et see naine on sama, mis Pabiloona. Nii näiteks tuntakse lugu, et vanapagana naine korra Tõllu juurde tuleb oma suurt jõudu ülistama. Hooplemist mitte uskuv Tõll käsib vanapagana naise väite tõenduseks Kübarsaarest kivimüraka viia ilma teel puhkamata Sõrve Säärde (Eesti Kirjameeste Selts V, lk. 395). Vanapagana naine on sellega nõus. Kivimüraka põlle pannud, sammub naine teele. Kiiratse küla juures katkevad aga naise põllepaelad, just niisama kui teisel juhul Tõllu naisel Pirital. Kivi kukub vanapagana naise varvastele, kes kivi jätab kukkumiskohale. Seal on ta praegugi. Mõned nimetavad kivi Kalevipoja kiviks (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. 12). Mutatis mutandis esineb siin sama lugu vanapagana naisega, mis muidu Piretiga. Holzmayer ütleb Kalevi kivi Uduvere küla ligidal olevat (Osiliana, lk. 72).
Teisendi järele viskab naishiid kivi, Tõllule oma jõudu näidata soovides, Kübarsaarest Soela-Kuresaare tee äärde (E. 37 319).
Vanapagana poeg „kurit“ — harukorral „korit“ — esineb noore kuradina, mõnikord nimetatakse teda ka „nooreks vanapoisiks“. Ta astub otsasaanud vanapagana asemele, kuid tõepoolest on ta niisama hiid kui isa vanapagan. Märku saades Tõllu süüst vanapagana surmas otsustab kurit isa surma Tõllule kätte maksta, kõige pealt Kihelkonna kiriku ust „rüsna öösi“ (= jõulu või nääri ööl) kividega sulgedes.
Kurit kohe sobivaid kive otsima. Kõiguste karjamaalt leiab paraja kivi, aga see ei kõlba viskamiseks, sest sellega on Pirit tegemist teinud. Viimaks puutuvad talle Anse-
47
