lk. 32). See sajatus ongi rahva arvates täide läinud, sest Kõrkküla olla kõigi tühjade juttude pesa; siit levivat nad mujale. Kui lugu tõesti nii, siis on rahvas katsunud nimetatud nähtust seletada, jõudes otsusele, et Tõllu sajatuse peale süü langeb.
Laste poolt narrimine kestab kogu Tõllu eluea, isegi peale ta surma. Küll püüab ta lapsi nuhelda, aga tavalisesti ebaõnnestub nuhtlemine. Ta ei suuda lastele Eliisaks saada, kes laseks karud metsast välja tulla.
Igatahes kasvatavast mõjust ei ole Tõllul aimugi. Niisama vähe kui kohtumõistjaks, kõlbab Tõll koolmeistriks. Pedagoogika on talle tundmatu suurus. Ta on silmapilgu järele otsustaja; kired juhivad ta meeli ja tegusid; tegude tagajärgi ei katsu ta ette aimata. Ei tahaks uskuda, et Tõllus viha puhul „patriarhaalne mõnusus“ (Sitz. d. Gel. E. Ges., 1886, lk. 234) ilmsiks tuleks.
Teisel puhul katsub Tõll Karjast Kaarma torni ümber puhuda, kuid üritus ei õnnestu. Naised näevad seda, naeravad valjult. Tõll vihastub, sajatab: „Oodake, näitan teile, et teie sugu peab alati mu peale mõtlema!“ (Körber, Oesel II, lk. 158). Sajatus läheb sedaviisi täide, et Karja kirikuküla elanikud sellest ajast peale väga pehmet keelt ja pehmet väljarääkimist omavad. Tõllu karistus ulatub veel kaugemale. Nagu Loti naine soolasambana süüd alati meelde tuletab, nii Karja kirikuküla naised kirikusammastena, vähemalt selles mõttes, et Tõll külanaiste näod kirikusammaste otsa mõlemale poole võlvi äärde nikerdas. Seal on veel nüüdki näha Karja kirikuküla naervate naiste päid, lõuad laiali, seletab rahvasuu. Tõepoolest on siin kiriku barokkstiiliga tegemist. Barokksammaste konsoolidel leidub tihti inimeste päid, ka lõvide päid muude nikerduste kõrval.
Teisendi järele ehitab keegi nimeta isik Karja kiriku. Linnaka küla naine naerab pikaldase ehituse üle. Seda nähes ütleb meister: „Et sa mind oled naernud, pead sa aastasadasid naerma!“ Kohe selle järel teeb ta selle naise pead kiriku sissepoole külge suure võlvi alla, teise teisele poolele, kus nad tänini naeravad, suu lahti. — Karja kiriku lasknud keegi piiskopp Kaarel ehitada. Mälestuseks raiutud piiskopi pea kivist välja ja pandud lõuna poole kiriku küljele müüri väljaspoolse pae külge, 18 jalga maast kõrgele. 1897. a. pildunud leeripoisid selle pea kividega puruks; ainult pealuu ülemine osa on veel järel (E. 49 468). Teise variandi järele naeravad kirikust karja möödasaatvad naised meistri üle, kes neile vastab: „Et te kirikuehitajaid
51
