teele. Nüüd hakkasid mõlemad, Kalev ja Neider, jälle maadlema, aga jäi otsustamata, keda võidumeheks arvata. Tagasiminekul ütles poeg, kes kõige aja püksitaskus olnud: „Küll oli aga kange töö!“ Isa vastas selle peale: „Jah, töö oli küll kange, aga Neidri hais oli veel kangem!“
Hiiumaale läks Kalev jala läbi Soela väina. Vesi, mis praegu kitsamas kohas umbes 1½ sülda sügav, ulatus talle „põlvesilma“ ehk kui „meri ülevel oli“, „püksi kadsani“. Sedaviisi juhtus mõnegi korra, et vesi Kalevi saapasäärde tungis. Et ta ometi kuivi jalu Hiiumaale ja sealt tagasi pääseks, tahtis ta naine Sõrvest Kaarmasse toodud korjuga suure kivi ehk oma poja — Kalevipoja — istme põllega Soela väina viia ja sinna sügavasse kohta heita. Mitte kaugel sihist katkesid põllepaelad ja kivi kukkus maha.
Praegu on see kivi Leesi Pammana külast lõuna pool rajakiviks selle küla ja kroonumetsa vahel ja kannab nime „Kalevikivi“.
Teist palju suuremat kivi on korra Kalev ise teekonnal kandnud samaks otstarbeks ehk, kuidas mõned ütlevad, Kuressaare linnavärava sulgemiseks. Ühe tütarlapsega, kellega ta sel teekonnal kokku puutus, sõlmis ta armastussidemeid kõige laiemas mõttes; kui teda möödaminejad häbistasid, läks ta ilma kivita oma teed.
Kalevikivi on Kaarmas Soela tee ääres. Ükski saarlane, kes vanust viisidest lugu peab, ei lähe kivist mööda, ilma et puurao selle peale viskaks. See vana viis peab igaühele meelde tuletama, et seal korra patutegu tehtud. Mõnikord on selle kivi juures raagude hunnik, mille karjased, kes kivi äärest kevadiste ja sügiseste tuulte vaslu varju otsivad, ära põletavad.
Kui Kalev palju tegusid teinud, ratsutanud ta korra tundmata teed. Hääl taevast hüüdnud: „Kalev, kuhu sõidad?“ — „Hea all, paras peal, lükkan peale!“ vastanud ta ja ratsutanud edasi. Küsimust korratud; ta vastab niisama ja ratsutab edasi. Viimaks kuuleb ta lähedalt põrgulaste kisa. Kolmat korda küsitakse talt: „Kalev, kuhu sa sõidad?“ Kalev vastu: „Ei Jumal tea, kuhu ma lähen“. Nüüd hüüab hääl talle: „Tõsta käed üles!“ Kalev tõstab. Sel silmapilgul aga, kui ta käed üles tõstnud, oli valge hobune-vanapagan ta alt kadunud ja ta jääb mõlema käega „põrgu värava vanna peale“ rippuma, kus ta niisuguses seisukorras tänapäevani olla nuhtluseks vastuse eest: „Ei Jumal tea, kuhu ma lähen!“
Nii A. Jakobsoni Õpetatud Eesti Seltsis peetud kõne. Kõne peamõtted on Russwurm oma raamatus Sagen aus
73
