punaseid sukavarsi. M. Körber ütleb sõrulasi pidavat ebasobivaks lühikeste seelikute pärast naisterahvaste esinemist paljaste säärtega (Oesel II, lk. 161): nad kannavad suvel palavalgi ajal sukavarsi. Need sukavarred olnud Tõllu ajal suvel punased, talvel mustad või sinised (P. Süda, S. Tõll, lk. 63). Et nii ruttu kui vaja naisterahvad ei suutnud musti sukavarsi kududa, lõiganud nad mustade sukkade pöiad otsast ära ja kandnud sedaviisi musti sukavarsi Tõllu leinaks. Kärla kihelkonna naisterahvad kandnud kauemini kui muude kihelkondade naised seda leinamärki ja harjunud sellega nii ära, et nad oma musti — mõnikord ka siniseid — sukavarsi tänapäevani kannavad ja seega, kuigi ilma sellekohase kavatsuseta, kaudselt veel Tõllu taga leinavad. Kuidas meesterahvad Tõllu taga leinasid, selle kohta ei paku rahvasuu meile andmeid. Niihästi meeste- kui naisterahvastele sai Tõllu haud aga mingisuguseks Mediinaks.
Peata Tõll.
Kuna Tõll võitluses vankri puurattaid ja telgi hööritanud, (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 128), võtab ta pärast pea otsastraiumist pea mõõga otsa ja sammub võitlejaid võitlusväljale jättes kodu poole. Teisendi järele ei võta Tõll pead ometi mõõga otsa, vaid kaenlasse ja lahkub nii sõjast. (Oesel II, lk. 161.) Teise teisendi järele jookseb Tõll, pea kaenlas, Hirmuste metsa. (Hurt 80, 2 lk. 771.) Süda ei tunne Tõllu ratsutamist, pea mõõga otsas; Schmidt (Inland 1858 nr. 9) ja Russwurm (Sagen aus Hapsal lk. 14) lasevad Tõllu ratsu turjal, pea mõõga otsas, lahingust lahkuda. Õieti raske mõista, miks Tõll võitluses mõõka sugugi ei tarvitanud vaenlaste kallale kippumiseks, olgu siis rataste hööritamiseks. Näib, et vaja oletada Tõllu ilmumist täiesti ilma mõõgata vastaste hulka.
Sõru nõmmest Sütemaa raiesmaale jõudnud, nõrkeb Tõllul jõud; Tõll langeb maha ja sureb sinna (mu Eesti muistsed vägimehed lk. 130; Süda, S. Tõll, lk. 62). Üks teisend teab, kaenlas kantud pea hakanud enne surma higistama. (Hurt 41, lk. 511.) Lahkub Tõll kas ratsu seljas sõjast ja vajub ratsu seljast surnuna maha või aga jalgsi edasi sammudes, kuni jõud nõrkeb, igatahes mõlemad teisendid sisaldavad midagi üliloomulikku: pea edasielamist pärast kehast lahutamist.
Setumaal on Tõll jäljendaja leidnud. Petseri kloostriülemast Korneeliusest kõneldakse umbes samasugust muistendit. Korneelius, kes elas 16. sajandi keskel, varustas
79
