lk. 41.) Pommeri Polzinis kõnnib lossisillal endine kindral, pea kaenlas (Haas, Pommersche Sagen, 300). Meklenburgis ratsutab metsik kütt valge hobuse seljas, ilma peata, suure käraga, müraga, koerakari järel. (Bartsch, Sagen, 17; vrd. veel 236, 252, 253.) Bense metsas rändab kirikuõpetaja ilma peata. (Lemche, Volkstümliches in Ostpreussen II, lk. 7.) Austria Taiaorus ratsutab määratud ajal peata rüütel peata hobuse seljas kära tehes läbi metsa. (Mailly, Niederösterreichische Sagen, 12.) Rauhenekis tuleb peata mees lossi, paneb pea lauale ja kirjutab seal kogu tunni. (Nagu eelmine, 26.)
Palju teavad taanlased, kel varemal ajal saarlastega rohkesti kokkupuutumist, peata inimestest kõnelda. Kuningas Valdemari, kes 13. sajandi algusel Saaremaa vallutas ja Tallinna asutas, lasevad nad Gurre metsas koerakarja saatel valge hobuse seljas ratsutada, pea kaenlas. Mõnikord käsib ta möödaminejaid, et need koeri kinni peaksid. Vahel kõneldakse sedasama kuningas Kristjan II-est, või jälle lendavast kütist. (Michael, Im Geisterkreis der Ruhe- und Friedlosen, lk. 93.)
Tõllu tuletab meelde taanlaste hiid Grön, kellele suurem osa saart Grönsundis kuulunud. Siiski erineb ta Tõllust juba selles suhtes, et ta iga aasta jõulu ajal ennast inimestele näitab, ise ilma peata. Ta kihutab ratsu turjal edasi, piik käes, suur koerakari järel, nii et ta sedaviisi pigemini metsikuks kütiks moondub. (E. T. Kristensen, Danske Sagn, III, 9.) Toffegaardis ratsutab peata saks musta hobuse seljas. Hulkuvatest peata kirikuõpetajatestki teatakse Taanis kõnelda. Falsteris uidab ühes vanas kirikumõisas kirikuõpetaja, pea kaenlas. Odensees maetud vanasti mingisuguse süü pärast kirikuõpetaja elavalt maha. Hauas ei leia ta aga rahu, vaid käib siia, sinna, pea kaenlas. (Am Urquell IV, 7.)
Norras tuntakse eriti rohkesti peata inimeste uitmist. Rahva arvamise järele on niisugused inimesed enamasti tapetud. Merevaimu peetakse kalamehe riides ikka ilma peata esinevaks olevuseks. (Sande, Fraa Sogn, lk. 19.) Rootsis räägitakse, et surnud öösiti tulevad jumalateenistusele kokku, aga tavalisesti ilma peata. Kord kündis sulane. Äkisti kargasid hobused adra ees püsti. Järele vaadates nägi sulane hulga peata mehi adra ees seisvat. Rootslased arvavad ülepea, et õnnistamata maa sisse maetud surnud inimese kujul ilmuvad, aga ilma peata. (Hyltén-Cavallius, Wärend och Virdarne I, 464; 491.)
Inglasedki teevad omajao tegemist peata inimestega.
83
