Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/113

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
113


Leo

Wõi need! (Waheaja pärast)

Ja nüüd? Neil ehk on ka järeltulijaid?


Kull

Eestlastega näikse meie saunaneitsi walmis olewat. Teda huwitab wiimasel ajal üks lätlane, keda ta Riias läinud talwe lõpul tundma õppis.


Leo

Riias?


Kull

Ja. See herra, keegi koolimees, elab seal. Eewa-preili saadab talwiti nimelt ikka paar kuud mõnes meie suurlinnas wõi ka wäljamaal mööda, et aja waimlist südame-tuksumist ligidalt kuulatada.


Leo
(närwilikult käsi pigistades)

Ja see tutwus — kui kaugel see siis on?


Kull

Ma ei tea muud, kui et neiu Eewa oma Läti sõbrast suurt lugu peab. Wiimane käis suwel siin.


Eewa
(tuleb täidetud kandelauaga, paneb selle lauale, wõtab sohwa peal istet ja hakkab sisse walama)

Roale, Kull! Rõõmustan, et teie kirumise-tuju lõpulikult möödas on. Ma kuulsin Teid naerwat.


Kull

Mee lõhn tõi teise tuju. (Istub lauda)