Juta
(naeru ja walu wahelt)
Ai, ai! — Mina kriimustan — sina salwad! (Wabastab käed ja puhub neile peale)
On isikuid, keda ma kriimustama pean — tea isegi, mispärast. — Aga kas sul minust kui lõbusast ajawiitjast juba küllalt ei ole, tädi?
Lilli
Sa ei eksita mind.
Juta
(hirwitades)
Aga lahti tahaksid minust ometi saada! — No, ma lähen. (Tõuseb üles) Ka mul waja õhtuse toaleti peale mõelda. (Minnes, kergelt)
Ega Leo ometi hiljaks peaks jääma! Unustab ehk wiimati ära, mis päew täna on. (Kesk-ukse kaudu ära, eesruumist peale tantsu-sammudel)
Lilli
(järgneb talle pika, imelikult muiglewa wihkepilguga, wajub siis tumedal mõtlemisel iseenesesse kokku ja litsub wiimaks wihawalusa wenitamisega hammaste wahelt wälja)
Juba warblastel siristada! Juba kärbestel piriseda! — — (Silmapilguks laenetab sügaw lein ta näost üle, ta huuled sosistawad kuulmata sõnu, siis wapustab teda äkiline wärin; ta hüppab püsti, ja kuna ta põgenewal sammul üle ruumi ruttab, tõukab ta lämbunult ja hirmusegaselt wälja)
Ei tohi! — — Ei tohi! (Wihaselt) Ei tohi! (Korraga aga pöörab ta ühe peegli poole ja jääb end silmitsedes selle ette peaaegu edewal huwitusel seisatama)
