Kui sina aastate eest noort Saalepit meie linnas kuulsid, siis oli sinu otsus tema mängu kohta — ma mäletan seda selgeste — üsna eitaw. Sa ei tahtnud temale head keskpärastki annet jätta.
Lilli
Ja, waata — niisuguses asjas wõib kergeste eksida, liiategi ühe- wõi paarikordse kuulmise järgi. Ja siis (naeratades) — tol ajal olin ise, nii öelda, klawerikunstnik, ja — ja — Leo oli Eewa Marlandi kihlatud peigmees.
Paula
(naeratades)
Ma usun, Lilli, sa oled üksnes minu wastu wahel awalik, ja siiski ainult poolikult!
Tol ajal, kulla laps, olid sa muusikaga parajaste walmis ning heitlesid juba raskeste luuletajapalawikuga. Klawerile oli hundipass antud. Nõnda jääks ainult Eewa järele. Wõi mõjustas sinu otsust Saalepi kohta weel sinu hingetusk iseenese muusikalise fiasko üle?
Lilli
(kulmu kortsutades)
Wõib olla. Säherdune loomulik kadedus on püüdlikule hingele omane. Kuid ma ei mäleta neid wanu asju enam hästi. Igatahes olin ma Leo üle otsustamises paar aastat hiljem waba —
Paula
(peenelt naeratades)
Sest et Leo waba oli. — Muidugi teadsid sa, mil põhjusel ta Eewast oli wabanenud?
