Esimene preili
Nad ei jäta teda rahule — pange tähele, ta annab weel lisa! Wast ehk jälle ühe oma wäikese kompositsioni.
Teine preili
Siis läki! Kahju wähemast kui helikiust, mis kaotsi läheb! (Mõlemad kiireste ära)
(Kontserdi-saalis waikib tümin äkitselt, pilguke hiljem algab klawerimäng, mispeale kõik üllatatud hüüetel: „Ta mängib weel! — Ta mängib tõeste weel! — Ta annab weel ühe lisa!“ uksest wälja tungiwad, Laurits kirjutades nende kannul)
Seitsmes herra
(järgneb neile wiimasena; pead wäristades, endamisi)
Kudas ta mässas! Kudas ta mässas! (Markerib seda üle läwe astudes)
(Näitelawa jääb üürikeseks ajaks tühjaks)
Teine etteaste.
Eewa Marland tuleb pikkamisi, mõteldes ja mahalöödud pilgul keskelt; ta nägu on sügaw-tõsine, peaaegu hämar ja kergelt kahwatu; kaugele ettepoole jõudnud, jääb ta meeliskledes seisatama. — Seepeale Salme Pedak pahemalt poolt; Eewat selles olekus nähes, peatab ta ukse ees weidi, läheneb temale aga siis wiiwitamisi ning näoilmega, mis murelikku rahutust awaldab.
Eewa
(teda silmates)
Aa — neiu Salme! Tulge aga, tulge! Ma waatasin Teie järele juba ringi, Teie ei puutunud mulle aga kuskilt silma.
