Lilli
Wõib olla. Kuid siis ebateadliselt. Sellewastu lähenes tema minule kohe, nii et juba lähematel päewadel kõik arenes, mis meid ühte liitis.
Paula
Sa riputasid stuudiumi warna, lõid ihaldatud „doktori“ peale käega ja heitsid enesesalgawalt tema tüüriks ja auruks —
Lilli
Tema hädaste tarwiliseks toeks igas asjas. Ta kannatas nälga — ma jagasin temaga oma raha. Talle tikkus ihuline jõhmus peale — mina wirgutasin teda tööle. Ta oli saamata ja hakkamata — mina otsisin ja tasandasin talle teesid. Ma wõin sulle kiitlemata kinnitada: Leo Saalepi kontsertide eest tõstsin mina mäed ära, need määratumad mäed, mis suures ilmas iga algaja eest raja kinni müüriwad.
Paula
Igatahes on see üks osa, mis wälja ei paista, ja see paneb mu mõtlema. Mulle ei taha mitte lahedaste pähe mahtuda, kudas nii wõimsa, nii põlewa aupüüdega inimene, nagu sina, enese nii täieste teisele ära wõis wõõrandada, olgugi see teine armastatud mees.
Mulle tuleb sinu kohta midagi minewikust meelde, ja ühenduses sellega (liigutatud naeratamisel) meie kadunud emake. Ühest naise-soost Poola klaweri-kuulsusest oli meie 18-aastasele Lillile korraga kunsti-kirg külge hakanud, kuna ta lapse-
