Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/229

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
229


Eewa

Ma ei seisa mitte üksi — —


Leo
(end raputades, wihasel märatsemisel)

Ja kui teid kogu ilm oleks! Ja kui teid rohkem oleks kui üks ilm! Ja kui teie kõik jõuaksite, mis inimlik ja jumalik jõud kokku jõuab — minu usku ei jõua teie minult mitte wõtta! — —

Ta ei waleta — ei, ta ei waleta! — Waadake, sirgelt seisan ma teie ees, julgelt waatan ma teile silma, wapralt tunnistan ma teile üles: ta ei waleta mitte! Ta ei waleta juba sellepärast mitte, et ta siis ka iseenda peale waletaks, sest ta ei olnud mitte ainult täidesaatja, waid ka algataja. Aga kui ka see minu oleks, mis tema on — ma ei kardaks teid, ma ei häbeneks sind, Eewa, ma ei tunneks end põrmus püherdawat! Sest minu üle kohut mõista on üksnes minu usul õigus, ja tema mõistab mu õigeks! Mida ma tegin ja teha lubasin, seda oli minu usk pühitsenud, sest ma tegin seda wõitluses ülekohtu wastu — tegurite wastu, mis end weriwaenlikult minu ja mu eesmärgi wahele seadsiwad, mis mind sidusiwad ja saja waewaga halwasiwad. (kõigest kehast wabisedes)

Andke mulle weel pisut aega, andke mulle natuke puhkust, andke mulle igapäewast leiwapalukest, laske mind mu titanlist wõitlust kõigi waenlaste wastu edasi pidada, ja ma näitan teile õnnestanud teoga, kui õige ja püha ja iga abinõu wääriline minu usk oli — ma wõidan omale krooni ja kingin teile kuninga!