Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/20

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 20 —

„Ei, ei!“ sõitles Wesipruul ahasdades wastu. „Mina ei wõi Teile kopikatgi anda. Teie plaanist ei saaks ma mitte aru; tõe poolest, see ei maksa mitte juttugi.“

„Mis kirjanik Teie siis olete, kui Teie kõige tähtsamatest asjadest sugugi ei hooli!“ kärgatas Tatikas.

„Ma olen luuletaja, minu tööpõld ei ole siit maailmast,“ ütles Wesipruul sügawas liigutuses ning tõstis silmad ämbliku wõrkude poole, mis laest maha rippusiwad. „Ma wihkan masinaid, millede mürin jumalikku luult taewasse tagasi peletab. Ma olen wiimne neist ära walitsetud luulekunsti jüngritest, kes maailma müdinast hoolimata ühe tähe järele kõnniwad, mis taewast nende hingesid imelise läikega walgustab.“

„Mis täht see on?“

„Suremata kuulsus.“

„Ma ’pole Te nimegi weel kuulnud.“

„Maailm ei tunne mind weel küllalt,“ ohkas Wesipruul. „Mu aeg ei ole weel tulnud. Tänini ei ole ma omast pääst weel muud kirjutanud, kui ühe laulu, mis „Nuustaku aastalehes“ kuulutuste seas ilmus ja mulle 65 kop. maksma tuli; pääle selle ühe jutukese, millega wiis ajalehe toimetajat ja seitse kirjastajat mind pipramaale saatsiwad. Ma annan neile… ei, ma ei anna neile nende waimupimedust mitte andeks. Miks ei teadnud nad mitte, missugune püha tuli minu põues leegib? Miks ei aimanud nad, missugune wahutaw luulehallikas minu rinnus wägewale woolamisele kipub? Pea tuleb see aeg,