Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 34 —

ja kiwidega pilluma hakkasiwad, läks Salomon tuppa tagasi, sellega tunnistades, et wahwus ja ettewaatmine wäga hästi kokku sünniwad.

Sest, kuda Wesipruul hiljem weel wiimast korda puu otsa ronis ja laua säält alla wiskas, kuda ta siis püksid laua küljest lahti tegi, mis nägu tähendatud reiekate oli ja mis nägu ta wiimaks jäi — sest ei hakka mina laiemalt rääkima. Ehk soowib suur luulekunstnik ise sest weel suremata laulu teha; mina ei taha tema eest ta kõige tähtsamaid elujuhtumisi, mis luule sisuks kõlbawad, mitte ära norida. Sügawa kaastundmisega pean aga ilmutama, et Wesipruuli luulehallikas jällegi mõneks ajaks kinni jäi. Puu otsas oli ta elawalt woolama hakanud, aga sinna ei julenud Salomon enam jalga pista. Küll katsus ta lagedal maapinnal õnne, aga asjata. Kelle mõtted alati taewa laotuses ümber lendawad, see ei wõi neid mujalt kui säält otsida, kui neid tarwis on. Wesipruul läks nukraks ja leidis, et tema praegune suwekorter enam tema kõrgete püüdmiste kohane ei olnud. Ta hakkas juba teist elupaika otsima — muidugi kõige kõrgemate puude ligidal —, kui üks ootamata juhtumine tema rinda jälle lootusest paisuma pani.


7.

Jaan Tatika majas oli katuse all pisukene kambrike, kus Tatikas ööd ja päewad armastas istuda, kui ta mõne iseäranis tähtsa ja salalhoidewa leiduse kallal töös oli. Praegu näis lugu jälle nii olewat, sest Tatikas ei olnud mitmel päewal enam oma urkast wälja tulnud ega kedagi enese ligi lasknud. Tuttawatele oli ta segaselt märku andnud, et ta pea