— 48 —
tul koju saata, siis kadus Agnes ikka selle ukse läbi ära, kus Hermann teda oodata ei teadnud. Kord juhtus armastaja noorsand siisgi uulitsa pääl neiu kannule; maja ukse ees, kuhu Agnes sisse astus, pakkus Hermann talle kätt ja südant. Agnes palus teda koju magama minna ja teisel hommikul selge pääga meelde tuletada, et waeste tütarlaste wõrgutamine auusa mehemeelega mitte kokku ei sünni. Sest saadik ei olnud Agnes enam Hermanni tuttawate juurde tööle läinud.
„Isa, mis sul wiga?“ hüüdis Agnes, weel walgemaks kahwatades, kui ta muidugi oli.
„’Pole suurt wiga… pisut kukkunud,“ kogeldas Hermann, kuna kaltsukorjaja ainult walusa hoigamisega wastas. „Andke andeks, preili, et ma… Teie tuppa pean astuma.“
Hermann astus weel enne andeksandmist tuppa ja pani wanamehe woodi pääle.
See oli kõige pisem kambrike, mida Hermann ialgi näinud; tal oli üks ainuke pisuke aken, aga see oli walge, puhta kardinate ja toaroosidega ilustatud; neli walget seina piirasiwad kitsast ruumi sisse, aga iga asjake, iga ruuttoll maad selle ruumi sees hiilgas puhtusest; majaasju ei olnud enam näha, kui üks laud, kaks tooli ja kaks woodit, milledest üks ennast häbelikult walge eesriide taha peitis. Kõiki neid asju oli Hermann ühe pilguga oma teadmise warasse tallele pannud, sest see koht oli tema meelest tähtis, ülitähtis.
„Kas sul suur walu on?“ küsis Agnes, isa üle kummardades ja tema kondiseid käsa silitades.
