— 50 —
„Ma ei ole nende käest selle üle selget otsust pärinud.“
„Waat’ sulle! Teie ei tea sedagi, kui palju Teie wanematel raha on. Mina aga tean seda wäga hästi. Teie wanematel on kõigist kõiki umbes 40,000 rubla, mis õnne korral ükskord Teile raisata wõib jäada. Nii waesele pärijale ei anna mina oma tütart mitte.“
Hermann ei tahtnud oma kõrwu uskuda: wilets kaltsukorjaja, õigem kerjaja, põlgas teda, 40,000 rubla pärijat, waesuse pärast! Ta oleks hää meelega hooplewale sandile silma sisse naernud, kui see mitte kogemata oma tütre isa ei oleks olnud.
„Mul ei ole wanemate wara tarwisgi,“ ütles ta rahuliselt. „Mul on enesel oma ja naese toitmiseks terwist ja jõudu küll.“
„Ärge lorisege nii rumalasti,“ turtsus wanamees. „Oma terwise ja noore jõuu olete Te ammugi kõrtsidesse ja… mujale jätnud. Praegused noored mehed ei kõlba üleüldse kuhugi ja Teie olete üks neist kõige wiletsamatest. Teie ei tunne mind, mina aga tunnen Teid. Terwe linn räägib Teie rumalatest tempudest. Teie ei mõista midagi ametit pidada. Teie sööte oma wanemate armuleiba ja raiskate nende raha. Oleks Teil wähegi mehe mõistust, siis ei oleks Te täna wõõra kaltsukorjaja pärast oma poodi wargate hooleks jätnud. Mis Teil minuga asja oli? Mis Te siin weel wahite? Katsuge, et minema saate!“
„Ma jooksen kohe tohtri järele,“ ütles Hermann tasa Agnese wastu ja läks uksest wälja.
