— 61 —
ma pärast ametisse saamist aegamööda ära tasuma. See ootamata õnn oleks mind hulluks teinud, kui ma mitte Teie kadumise läbi juba hull küll ei oleks olnud. Wanemad wiskasiwad mind ette seatud päewal majast ja poest wälja. Ma jäin weel paariks nädaliks Tallinna, elasin wõõrastemajas ja otsisin Teid taga. Kui wiimaks sugugi enam lootust üle ei jäänud, sõitsin ma raske südamega Tartu ja püüdsin tulise õppimisega kurwi mäletusi uinutada. Unustamisest ei tulnud küll suuremat wälja, aga walu wähenes, kuna õppimise himu kaswas. Iga uue aasta hakatusel sain ma oma 600 rubla teatud päewal kätte, pääle selle eksami tegemiseks weel iseäralikult 500 ja ametisse hakkamiseks 1500 rubla. Nõnda olen ma tundmatale häätegijale kõigist kõiki 5000 rubla ühes intressidega wõlgu. Ma wõiksin seda wõlga nüüd kerge waewaga paari aasta jooksul ära tasuda, aga tänini ei ole weel keegi teda pärima tulnud.“
„Ja kui teda pärima ei peaksgi tuldama, mis Teie siis teeksite?“ küsis Agnes.
„Siis teeksin ma sest rahast stipendiumi waeste üliõpilaste hääks,“ wastas Hermann.
„Kas Teie rahast ikka weel nii wähe lugu peate, kui enne?“
„Ma loodan igawesti kehwaks meheks jääda, aga kui mulle kogemata suur warandus rüppe peaks langema, siis arwan ma teda oma ja teiste kasuks pruukida mõistwat,“ kostis Hermanil tõsiselt. „Need 5000 rubla ei ole minu omad, kuigi neid tagasi ei peaks nõuutama. Tehku nad siis edespidi
