— 7 —
Seda kidetud inimeste tarkust! Tuustiwad maa ja taewa läbi, aga tõde jääb ikka kahe silma wahele… Tänu Jumalale! Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõiduriista teha, millega ühel hoobil maa pääl, wees ja õhus wõib sõita… Mmm! Ma olen suur wäljamõtleja. Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!“
Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli.
Sest saadik uuris Tatikas looduse salawägesid ning püüdis neid oma auuks ja teiste kasuks tarwitada. Ta ostis enesele Saksa keeli raamatu, nimega „Elementarkursus der Physik“, kus kõik looduse saladused otsekui lahtise peo pääl wälja laotatud oliwad, 24 poognat kirjutuspaberit, tsirkli ja pliiatsi ning hakkas plaanisi joonistama. Plaanide järele lasi ta raud- ja puuseppadest masina jaod walmis teha ja seadis nad ise kokku. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise- ja lendamise-masin walmis.
Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, ’poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud; alles siis, kui Tatikas talle südame täiega tugewa jalahoobi andis, ärkas masin unest, wärises ühe silmapilgu ja — heitis teise külje pääle…
Siis tegi Tatikas weesõidu proowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii
