Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/71

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 71 —

uurija ilus ja wiisakas mees on, siis lasewad naesed endid hää meelega uurimise sihiks teha. Ferdinandi käsi käis selles ajas ikka hästi, sest tema oli tõesti ilus poiss ja mõistis kõige peenemaid lõhnasid parajal mõõdul tarwitada, klaweri pääl waltsisid mängida ja weel paremini tantsida, oma pikki wurrusid nii osawasti wiksida, et loodus isegi pettust ei oleks märganud ja neid päälegi nii kunstlikult kiudu keerutada, et piigad neid nähes pääst nõdraks läksiwad. Ferdinand ei jätnud ühtgi nägust naesterahwast, kes tema silmaringi rajadesse sattus, oma kummardamisega auustamata; ta oleks kergemini oma sündimise juures wõinud puududa, kui ühegi balli wõi maskeraade pääl. Päewa ajal kirjutas ta kõige peenema, häälõhnalise paberi pääle armastusekirjasid, ostis kingitusi ja saatis lillekimpusid põhja, lõuna, ida ja lääne poole; õhtul wõttis ta pidudest osa, millede juures naesterahwad puududa ei tohtinud. Sest et seaduste uurimine teda nii mitmesuguste murede ja toimetuste juures ainult segada ja tema kallist aega raisata wõis, siis heitis ta ettelugemiste kuulmise hoopis kõrwale, pärast seda kui ta oma jumekat silmnägu esimest korda ülikooli saalis oli näidanud.

Ferdinand sai wanemate käest iga kuu hakatusel 200 rubla elu ülespidamiseks, aga wiimsed 28 kuupäewa oliwad tema silmas ikka rasked puuduse ja häda päewad. Sest wõime jällegi näha, et naesterahwad kõige kallimad asjad siin ilmas on. Õnneks on sessamas kurjas ilmas weel niisuguseid harda südametega inimeste-sõpru, kes suurte waranduste pärijatele kõrgete intresside eest raha laenawad.